Kulma soja kriisid( Ęđčįčņû õîëîäíîé âîéíû)


                             KÜLMA SÕJA KRIISID


    Teine maailmasõda oli vaevu lõppenud, kui inimkond sööstis ajstusse,
mid võib vabalt pidada Kolmandaks maailmasõjaks, ehkki õige omapäraseks.

    Lääneriikide eesmärkide hulgas olid: NL kommunistliku ekspansiooni
pidurdamine, Saksamaa tasühendamine NL reziimi likvideerimine Ida-Euroopas.
NSVL eesmärgiks oli USA mõju vähendamine Euroopas, sõjas savutatu
kindlustamine, maailma revolutsiooni edsiarendamine.

    1947.aasta märtsis astus USA president Harry Truman Kongressi ette ning
ütles ,et Ameerika Ühendriigid peavad abistama rahvaid, kes osutavad
vastupanu orjastamise katsetele. Truman ei maininud kordagi NSVL, kuid
kõigil oli selge keda president silmas peab. Seda kõnet loetakse Trumani
doktriini e kommunismi pidurdamise poliitika käivitamishetkeks. 1946.aasta
märtsis esines USA tipp-poliitikute ees Winston Churchill, kes kutsus üles
koondama jõude võitluseks kommunismiohu vastu.Churchili kõnes kõlas
esmakordselt mõiste “raudne eesriie”. Sellega hakati iseloomustama NSV
Liidu eraldumist muust maailmast, suletust ja vaenulikkust lääneriikide
suhtes.

    Saksamaa lõhestumine

    Juba 1946. aasta suvel ilmnesid lääneriikide ja NSVL vahel
põhimõttelised lahkhelid Saksamaa tulevikku puutuvais küsimustes. Kuigi
väliselt rääkisid endised liitlased vajadusest säilitada ühtne Saksamaa,
tahtis iga pool talle kuuluva okupatsioonitsooni arvel oma mõjuvõimu
Euroopas suurendada.

     Lääneriigid, kel oli põhjust karta Nõukogude ekspansiooni, otsustasid
tegutseda ühiselt. Esialgu ühendati USA ja Briti okupatsioonitsoon ning
loodi nn Bizonia. Aasta hiljem nõustusid ameeriklaste ja inglastega liituma
ka prantslased, kes oleksid soovinud näha oma vaenlast pigem jagatuna, kui
ühtsena. Saksamaa läänepiirkonnad hakasid saama USA-lt majanduslikku abi
ning seal viidi läbi turumajanduslikke reforme, mis pidid aitama kaasa maa
ülesehitamisele. Idatsoonis aga läks võim Nõukogude sõjaliste
administratsiooni surve tõttu koonduslagreist ja eksiilist naasnud
kommunistide ja sotsialistide kätte.

    1948.aastal alustati länesektoreis rahareformi, mille eestvedaja oli
Ludwig Erhard. Rahareform seisnes seni väärtusetu marga väljavahetamises
tugeva rahvusliku valuuta vastu. Nõukogude administratsiooni sellest ei
teavitanud ning idatsooni hakkas voolama vana raha. Sellega tekitati suurt
segadust Ida-Saksa tarbimisturul. Kasutades ettekäändeks rahareformi,
alustas Nõukogude Liit 1948.aastal tsoonipiiride ja Berliini läänesektori
blokeerimist (kestis 324 päeva).

     Lääne-Berliini ähvardas nälg. Vastuseks Moskva aktsioonile alustati
Läne-Brliini varustamist õhusilla kaudu. Olukord muutus teravaks. Maailm
seisis taas suure sõja lävel. Stalini eesmärk oli sundida lääneliitlasi
loobuma Berliinist või muutma oma poliitikat Saksamaa suhtes ning arvestama
NL soovidega. Ei USA ega teiste riikide avlik arvamus olnud valmis toetma
uut sõda. Tegelikult ei olnud ka NL relvastatud konfliktiks valmis,
seepärast ei ületanud ta piiri sõja ja rahu vahel. 1949. aastal Moskva
lõpetas blokaadi.

    Berliini kriisiga sai kõigile selgeks, et Saksamaa jagamine on teoks
saanud. 24. mail 1949. astal jõustus Saksamaa Liitvabariigi põhiseadus.
Idatsoon  muudeti Saksa Demokraatlikuks Vabariigiks ning seal kehtestati nn
proletariaadi diktatuur. Mõnikord peetkse just Berliini kriisiga seotud
sündmusi läänemades külma sõja alguseks. Pärast seda muutusid Ida-Lääne
suhted varjamatult vaenulikuks. Algas võidurelvastumine. Vastase
nõrgestamiseks ning oma positsioonide tugevdamiseks kasutati ka teisi
võtteid: propaganda, spionaaz, diversiaid jne.

    Marshalli plaan

    Trumani doktriini jätkuks olnud Euroopa taastamise programmi tuntakse
rohkem Marshalli plaani all (USA riigisekretäri kava majandusabist Euroopa
riikidele).Ameerika tootjad vajasid tugevaid majandus- ja
kaubanduspartnereid, kes oleksid võimelised tarbima USA-s toodetud kaupu.

    Ameeriklaste arvates pidi Euroopa taastamise programm haarama ka
lääneliitlaste poolt okupeeritud saksa alasid, kuid Lääne-Saksamaa
tugevnemine võis tekitada probleeme Prantsusmaale. Prantslased omakorda
nõudsid NSVL lülitamist abisaajate hulka. USA oli sunnitud pakkuda abi ka
NL-le ja oli õnnelik kui too abist keeldus. NSVL  sundis ka oma liitlasi
abist keelduma.

     USA andis majanduslikku ja tehnilist abi rohkem kui 13 miljardi
eest.Tänu sellele kasvas nende riikide rahvuslik kodutoodang,
tööstustoodang ja põllumjandustoodang. Kuid Marshalli plaan tähendas ka
Euroopa riikide sattumist üha rohkem USA mõju alla. Eriti puudutas see
Saksamaad ja Prantsusmaad. Suurbritannia loobus programmis osalemast, et
takistada USA kapitali imbumist Briti majandusse.

    NATO

    Kartes sõjalises mõttes vastasele alla jääda, täiustasid mõlemad pooled
pidevalt oma sõjatehnikat. 1953-1954 katsetasid USA ja NSVL eimesi
vesinikupomme. USA konstruktorid töötasid välja strateegilisi pommitajaid,
NL oli edukam rakettide loomise alal. Pidevalt täiustati õhu-ja
raketitõrjesüsteeme. Võidurelvastumine jätkus kuni 1980 aastate keskpaigani
ning viis selleni, et nii USA kui ka NL ületasid mitmekordselt mõistliku
kaitsevajaduse taseme.

     Lääne-Euroopa riigid, kel ei olnud võimalust selliseid relvavrusid
hankida, otsisid kaitset koostöös USA-ga ja ka omavahel. 1949.astal loodi
Põhja- Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO), kuhu kuulusid mitmed Euroopa
riigid ning USA ja Kanada. Esialgu kuulutati, et see organisatsioon peab
pakkuma kaitset Saksama võimaliku rünnaku eest. 1955. astal sai aga
Saksamaa Liitvabariik smuti NATO liikmeks, ning Moskva juhtimisel loodi
Varssavi Lepingu Organisatsioon.

    Korea sõda (1950-1953)

    Korea oli aastail 1905-1945 Jaapani koloonia. Teise maailmasõja
lõppedes hõivasid Nõukogude väed Põhja- ja Ameerika väed Lõuna-Korea. Maa
jagati piki 38.paralleeli pooleks. Põhja-Koreas upitas NL võimule endise
Nõukogude julgeolekuohvitseri Kim II Sungi juhitud julma kommunistliku
reziimi, lõunas valitses autoritaarne, mõnevõrra leebem valitsus. Maa
jagamine viidi lõpule 1948.aastal. Lõunas loodi Korea Vabariik, mida
tunnustas ka ÜRO, ja põhjas Korea Rahvademokraatlik Vabariik, mida ruttasid
tunnustama NL ja tema vasallriigid. Kumbki Korea riik keeldus teist
tunnustamast ja valmistus kogu maad relvajõul oma võimu alla ühendama.
Põhja-Korea jõudis sõjaettevalmistustes kaugemale.

    Juunis 1950 tungisid Põhja-Korea väed ootamatult üle 38.paralleeli. Nad
vallutasid peaaegu kogu Lõuna-Korea. Rahvusvaheline üldsus mõistis aga
Põhja-Korea tegevuse hukka kui agressiooni. Kasutades Nõukogude
delegatsiooni puudumist , võttis ÜRO vastu otsuse saata Lõuna-Korea
iseseisvust kaitsma vormiliselt rahvusvahelised, ent sisulised Ameerika
väed. Septembris 1950 maabusid esimesed Ameerika väeüksused Koreas ja
alustasid pealetungi, mille käigus vabastati Lõuna-Korea ja vallutasid
omakorda enamik Põhja-Koreast kuni Hiina ja NL piirideni. Tekkis selge oht,
et sõda laieneb kohe maailmasõjaks, kus kasutatakse ka ja pikkade vaidluste
järel sõlmiti juulis 1953 vaherahu, mida Lõuna-Koreasse jäid valvama
Ameerika väed. Jagatuks on Korea jäänud tänani. Põhjas on endiselt jäänud
võimul totalitaarne kommunistlik reziim, majanduslikult palju kiiremini
arenenud Lõuna-Koreas on tuumarelva.Oktoobris sekkus sõtta Hiina.See tõrjus
omakorda ameeriklased tagasi mõlem Kore endise piirini, kus prrti veel kaks
ja pol aaastat positsioonisõda. Pideva vaststikku pommitmiseg pühiti maa
pealt enm-vähem kõik Korea linnad. Ameerika väejuhatus kaalus tõsiselt
Kirde-Hiina linnade j sõjväebaaside aatomipommitamist. Aga selleni siiski
ei läinud, sest kardeti NL vastulööki.

    Paralleelselt sõjtegevuseg käivitati vaherahukõnelused alates 1980
aastast toimunud demokratiseerimine.

    Koreas hukkus üle 3 miljoni korealase, hiinlasi-miljon, Ameerikas 54
246 inimesi. Sõja ebamäärane tulemus jättis võimaluse tõlgendada sed
suvaliselt. Kõik sõja osapooled kuulutasid oma võitu, kuid tegelikult olid
kõik kaotajad.

    “Sula” ajal 1959. aastal kohtusid Hrustsov ja Eisenhower. See kohtumine
oli vajalik mõlemale poolele. NL ähvardas läänemaailma võimsate
vesinikupommidega. USA initsiatiivil oli NL ümber rajatud 250 sõjaväebaasi.
Mõlemad pooled hoidsid oma relvajõude pidevalt lahinguvalmis, mis oli aga
ülimalt kulukas.

     Dialoog katkes 1960. aastal seoses USA luurelennuki U-2
allatulistamisega NL õhuruumis. Selleks ajks olid suhted tas teravnenud ka
seoses Kuuba sündmustega.

    Kariibi kriis

     1959. aatal kukutasid pahempoolsed partisanid Fidel Castro juhtimisel
Kuubal senise USA-meelse diktaatori. Uus valitsus hakkas peagi sama NL-lt
abi ja kuulutas end kommunistlikuks. UsA omakorda toetas Kuuba emigrantide
katseid Castrot kukutada ja kehtestas Kuubale majandusblokaadi. See tõukas
Castro senisest veelgi enam Moskva embusse.

     Oktoobris 1962 avastasid USA luurelennukid Kuubale paigutatud
Nõukogude tuumalõhkepeaga keskmaaraketid, mille lennuulatus küündis USA
keskosani. Arenes üliterav rahvusvaheline sõjalis-poliitiline kriis-
Kariibi kriis. Kuid sel korral suudeti jõuda kompromissini. NL viis oma
raketid Kuubalt ära ja sai US presidendilt kinnituse, et USA ei ründa
Kuubat ega püüa jõuga kukutada sealset Castro juhitud kommunistlikku
reziimi. Kuubat kasutati hiljem veel aastakümneid baasina.

    Lähis-Ida kriis

    Konflikti peamised osalejad olid Egiptus ja Iisrael. Sõda alustas
Egiptus, mille eesmärgiks oli Iisraeli riigi likvideerimine. Egiptusel oli
ülekl tankide, lennude ka inimeste hulgas. Kuid peamist rolli mängis
Iisraeli uus kaasaaegne relvastus ning sõjajuhtimise effektiivne metoodika.
Iisraeli toetas USA, Egiptuse aga NL. Sõda kestis 6 päeva ning lõppes
Egiptuse totalse purustamisega. Ainult NL sekkumine peatas Iisreli väed
Kairis. Tulemuseks sai Iisrael Senaiski pls.

    Külm sõda kestis veel kaua aega ja selle tähtsaks sündmuseks si
Berliini müüri püstitamine 13. augustil 1961. aastal, mis lõplikult
lõhestas Saksamad ning süvendas lahkhelisid Euroopas. Külma sõj lõpust sai
rääkida ainult 1985.aastal, pärast Gorbatsovi ja Reigani läbirääkimistest.



    Kasutatud kirjandus:

    A. Adamson “Lähijalugu” 12. klassile 2000.a.
    Eric Hobsbwm “Äärmuste ajastu” 2002.a.



    Sisukord:

    Sissejuhatus............................................................
................1
    Saksamaa
lõhestumine........................................................1-2
    Marshlli
plaan.....................................................................2-
3
    NATO....................................................................
................3
    Korea
sõda........................................................................
..3-4
    Kariibi
kriis.......................................................................
..4-5
    Lähis-Ida
kriis.......................................................................
.5
    Kasutatud
kirjandus...............................................................6