STRESS (Ńņšåńń) (WinWord (ķą żńņīķńźīģ ˙ēūźå))

                             SISEKAITSEAKADEEMIA

                            PSÜHHOLOOGIA ÕPPETOOL



                                   STRESS
                                 Kursusetöö



                                             Juhendaja:

      T. Ruubel



                                Tallinn  2000
SISUKORD
        SISUKORD  2
        Sissejuhatus   3
1.    Elustress  4
  1.1. Stressi tekkepõhjused 4
   1.1.1.   Tööstress  5
   1.1.2.   Organisatsiooni stressitegurid   5
   1.1.3.   Tööstressi vältimise meetodid    6
   1.1.4.   Töö hüved  8
   1.1.5.   Isiklikus elus toimuvad muutused 9
  1.2. Stressipinge    11
2.    Stress ja sugu   13
3.    Võitlus stressi vastu  16
  3.1. Mismoodi inimese organism reageerib stressile     16
  3.2. Relaksatsioon   17
  3.3. Rahustav hingamine    18
  3.4. Lihasrelaksatsioon    19
  3.5. Mõtlus     21
  3.6. Kuidas vaimset puhkust võtta?    22
  3.7. Aroomid stressi vastu 22
  3.8. Muud meetodid lõõgastumiseks     23
      KOKKUVÕTE  24
        KASUTATUD KIRJANDUS  25

Sissejuhatus

Käesolevas kursusetöös  püüan  analüüsida  stressi,  stressi  tekkepõhjused,
stressi  mõju  inimese  organismile  ja  samuti  uurida,   kuidas   võidelda
stressiga ning stressi profülaktika meetodeid.
Stress on tavakeeles  ärritav  närvipinge,  mis  pikema  aja  jooksul  mõjub
muserdavalt ja tekitab  kehalisi  vaevusi.  Teaduslikumalt  tõlgendatult  on
stress keha ja meelte vastus organismile esitatud  kõrgendatud  nõudmistele,
valmisolek tekkinud ohu ning  ülekoormuse  tingimustes  tegutsemiseks.  Sõna
“stress” tähendab,  tõlkides  inglise  keelest,  “surve,  pinge,  rõhumine”.
Ensüklopeediline sõnastik  annab  järgmist  stressi  tõlgendust:  stress  on
organismi  pingeseisund  kaitsereaktsioonina  negatiivsete  mõjurite   vastu
(Erelt 1999). Kuid esimesena andis stressi tõlgenduse kanada füsioloog  Hans
Selje. Tema seletuse järgi stress on kõik,  mis  põhjustab  kiire  organismi
vananemist ning tekitab haigusi.
Stressoriks võib saada mistahes nähtus, mis  nõuab  organismilt  kohanemist.
Tüüpilised stressorid  on  psüühiline  pinge,  raske  kehaline  pingutus  ja
trauma.      Organismi      kohanemisviisi      stressorile      nimetatakse
stressireaktsiooniks.
Iga  inimese  elus  esineb  stressi,   sest   kõikides   inimese   elu-   ja
tegevusvaldkondades  on  olemas   stressi   impulsid.   Stressisituatsioonid
tekivad nii kodus kui ka  tööl.  Juhtimisteooria  seisukohalt  pakuvad  meie
jaoks  suuremat  huvi  organiseerimise  probleemid,  mis  tekitavad  stressi
töökohtadel.
Peale  stressi  tekke  üldiste  põhjuste  analüüsitakse  töö  esimeses  osas
organisatsiooni  stressitegureid.  Teises  osas  käsitletakse   ülepingetest
vabanemise võimalusi ning  seda,  kuidas  mõtelda  ja  toimida,  et  stressi
vältida. Kolmas osa  sisaldab  stressi  profülaktika  meetodite  kirjeldust,
mille  hulka  kuuluvad  päevakorra  ümberkorraldamine  stressivastaseks   ja
psühholoogiline esmaabi kriisiolukorras.



   Elustress


Stress on harilik ja tihti esinev nähtus. Kõik meist aeg-ajalt  saavad  seda
tunda, näiteks, kas õõnsa  tundena  kõhus  ennast  uutele  klassikaaslastele
tutvustades  või  kõrgenenud  ärrituvusena  ning  unetusena  eksamisessiooni
ajal. Stress on vältimatu ja selle madal  tase  kahjutu.  Nimelt  liigstress
tekitab  probleemi  indiviidide  ja  organisatsioonide  jaoks.   Stress   on
inimolevuse lahutamatu osa.  Tuleb  õppida  vahet  tegema  lubatava  stressi
taseme ja liigstressi vahel. Nullstress on võimatu.
Meie käsitleme selles töös  üleliigset  psühholoogilist  või  füsioloogilist
pinget.  Uurimused   näitavad,   et   füsioloogilised   stressitunnused   on
maohaavandid,  migreen,  hüpertoonia,   hingeldustõbi   ja   südamehaigused.
Psühholoogilised tunnused on  ülitundlikkus,  ärevus,  depressioon,  isutus,
unetus ning langenud huvi intiimelu ja suhtlemise vastu jt.
Üleliigne stress läheb ettevõttele kalliks maksma indiviidi efektiivsuse  ja
heaolu languse tõttu. Paljud töötajate probleemid, mis kajastuvad nii  palga
suuruses  ja  töö  tagajärgedes,  kui  ka  tervises  ja  töötajate  heaolus,
põhinevad psühholoogilisel stessil. Stress suurendab  otseselt  ja  kaudselt
ettevõtte   kulusid   eesmärgi   saavutamisel   ning   vähendab    töötajate
elukvaliteeti.


1 Stressi tekkepõhjused


Stress võib olla põhjustatud teguritest, mis on seotud kas  ettevõtte  tööga
ja tegevusega või inimese isikliku elu sündmustega.
Osa stressi tekkepõhjusi, nagu kõrge  tööpinge  või  jõhker  kohtlemine,  on
kõigile teada, ent mõndagi nendest,  näiteks  kärsitustõbe,  masendustunnet,
enesesisendust, närivat kadedustunnet või pettumist  lähisuhetes,  ei  osata
alati  närvipinge  tõusu  põhjustajaks  lugeda.  Organismi  vastusreaktsioon
ühele või teisele stressorile oleneb suuresti  sellest,  kuidas  me  hindame
situatsiooni raskust ning sellega toimetuleku  võimalusi.  Ootamatu,  ohtlik
ja väljapääsmatuna näiv olukord suurendab stressi.


1 Tööstress


Mõõdukas närvipinge on tööl mitte üksnes vältimatu, vaid koguni  soovitav  –
see sunnib  end  mobiliseerima,  võimed  mängu  panema.  Ametikoht,  millega
pidevalt kaasneb psüühiline  alakoormus,  ei  paku  enamikule  tervetele  ja
töökatele inimestele erilist pinget.
Paljud  selliste  levinud  kutsealade  esindajaist  nagu  näiteks  õpetajad,
autojuhid, raamatupidajad või müüjad on valmis kinnitama, et  nende  töö  on
täis  närvipinget.  See  ei  tähenda  aga  mitte  alati  kõrgenenud  stressi
vastaval tööalal.
Kroonilise  ajapuuduse  ja  suure  tööpinge  tunne  on  miski,  mida  paljud
inimesed ise endale alateadlikult sisendavad  –  nii  selleks,  et  tähtsate
asjadega hõivatud isikuna teiste silmis tunnustust võita,  kui  ka  selleks,
et arvatud ülekoormuse olukorras endale ise vähem kohustusi võtta.
Kiire tempo, kõrge vastutus  või  suur  töökoormus  tekitavad  stressi  seda
enam, mida rohkem nendega kaasneb järgmisi  subjektiivseid  asjaolusid:  töö
ei  paku  huvi,  selle  tegemiseks  puudub   kutsumus,   suhted   juhi   või
kolleegidega  on  halvad,  töökohal  valitseb  korralagedus,  firmas  esineb
käegalöömise meeleolusid jne.



2 Organisatsiooni stressitegurid



Käsitleme neid tegurid,  mis  toimuvad  organisatsiooni  sees  ja  tekitavad
stressi.
1. Ülekoormus või väike alakoormus. Näiteks, töötajale antakse  liiga  palju
  ülesandeid või nõutakse tulemuste liiga nõrget taset teatud aja  jooksul.
  Sellel juhul tavaliselt tekibki frustratsioon ja lootusetuse tunne.  Kuid
  ka alakoormus võib esile kutsuda samasuguseid tundeid. Töötaja, kellel ei
  ole tema oskustele ja võimetele  vastavat  tööd,  tunneb  frustratsiooni,
  rahutust  oma  väärtuse  suhtes  ning  oma  koha  suhtes  organisatsiooni
  sotsiaalses struktuuris ja tunneb ennast alahinnatuna.
2. Rollide konflikt. Rollide konflikt tekib siis, kui  töötajale  esitatakse
  vasturääkivad nõudeid, kui on mitu juhti. Rollide konflikt  võib  tekkida
  ka mitteformaalse rühma normide ja  formaalse  organisatsiooni  nõudmiste
  erinevuste tulemusena. Selles situatsioonis indiviid võib tunda pinget ja
  rahutust, sest ta tahab ühest küljest kohaneda kollektiiviga ning teisest
  küljest kinni pidada juhtkonna nõuetest.
3. Segased rolliootused. Segased rolliootused tekivad  siis,  kui  töötajale
  pole  selge,  mida  talt  oodatakse  ja  nõutakse.  Rollide   konfliktist
  erinevalt nõuded ei ole vasturääkivad, aga samal ajal need  on  põiklevad
  ja  ebamäärased.  Töötajatel  peab  olema  kindel  ettekujutus  juhtkonna
  ootustest.
4. Ebahuvitav  töö.  Uurimused  on  näidanud,  et  indiviididel,  kellel  on
  huvitav töö, tekib harvem ängistust ja nad haigestuvad vähem,  kui  need,
  kelle töö ei ole huvitav. Kuid vaatenurgad mõistele “huvitav töö”  kõigil
  on erinevad: see, mis paistab  huvitavana  ühele,  ei  tähenda  seda,  et
  teisele see kindlasti pakub huvi.
5. Muud tegurid. Leidub tuhandeid töökohti, kus  stressi  ja  rahulolematust
  lisavad sellisedki tegurid nagu müra, vilets valgustus, liiga  madal  või
  kõrge temperatuur, niiskus, vibratsioon, tolm ja haisud,  inetud  kõledad
  tööruumid,  aegunud   töövahendid   ja   masinad   –   kõik   see,   mida
  traditsiooniliselt füsioloogilisteks töötingimusteks on peetud.
Suure töökoormuse kõrval tekitavad stressi ka rahulolematus  töö  sisu,  oma
positsiooni ja rolliga.


3  Tööstressi vältimise meetodid


Inimestele,  kes  kannatavad   ülemäärase   tööstressi   all,   soovitatakse
rakendada järgmiseid meetodeid.
1. Töötage välja prioriteeti süsteem oma töös. Hinnake  oma  tööd  järgmisel
  viisil: “pean tänaseks tegema”, “teha hiljem, sellel nädalal”  ja  “teha,
  kui on aega”.
2. Õppige ütlema “ei”, kui te jõuate piirini, kus ei suuda enam  võtta  tööd
  juurde. Seletage oma ülemusele, et  te  saate  aru  ülesande  tähtsusest.
  Seejärel kirjeldage  konkreetsed  prioriteetsed  tööd,  mille  kallal  te
  praegu töötate. Kui ta jääb oma arvamuse  juurde,  küsige,  mis  tööd  te
  peate edasi lükkama uue töö lõpuleviimiseks.
3. Suhelge oma ülemisega eriti efektiivselt ja usaldusväärselt.  Püüdke  aru
  saada tema probleemidest ja aidake tal aru saada  teie  omadest.  Õpetage
  oma juhti lugu pidama teie prioriteetidest, teie töökoormusest ning andma
  põhjendatud ülesanded.
4. Ärge nõustuge oma juhiga, kui  ta  hakkab  andma  vasturääkivaid  nõudeid
  (rollide konflikt). Seletage talle, et niisugused  nõuded  tõmbavad  teid
  erinevatesse   suundadesse.   Paluge   korraldada    nõupidamist    kõigi
  asjaosalistega, et  välja  selgitada  probleem.  Ärge  võtke  süüdistavat
  agressiivset  seisukohta;  lihtsalt  seletage,  missugused   konkreetselt
  probleemid loovad vasturääkivaid nõudeid teie jaoks.
5. Andke teada juhile või kaastöötajale, kui te tunnete, et teie  ülesannete
  ootused või hindamise standardid ei ole  selged  (segased  rolliootused).
  Öelge neile, et te  kahtlete  konkreetsetes  küsimustes,  mis  on  seotud
  ülesandega ja tahate nõu pidada neis küsimustes.
6. Arutage igavusetunnet või  huvi  puudumist  töö  vastu  oma  juhiga.  Aga
  pidage meeles, et ei tohi muutuda kaeblevaks. Seletage, et  teie  eeldate
  tööd, mis nõuab  pühendamist  ja  tahaksite  saada  võimalust  võtta  osa
  teistest töövaldkondadest.
7. Igapäev leidke aega puhkepausideks ja relaksatsiooniks.
Teised tegurid, mis on  seotud  stressi  teke  vähendamisega,  on  tervislik
toitumine,  enese  vormis   hoidmine   kehaliste   harjutuste   abil,   ning
üldtasakaalu saavutamine elus.
Juhtidele  soovitatakse  kõrge  tööviljakuse  ning  madala  stressi   taseme
saavutamiseks:
1. Hinnake teie töötajate vajadusi ja kalduvusi ning püüdke  määrata  vastav
  töö maht ja tüüp nende jaoks.  Kui  nad  näitavad  häid  tagajärgi  selle
  ülesande täitmisel, tõstke töökoormust  töötajate  nõusolekul.  Sobivatel
  juhtudel delegeerige volitused ja vastutus alluvatele.
2. Lubage oma töötajatel loobuda mõne ülesande  täitmisest,  kui  nendel  on
  olemas mõjuvad põhjused. Kui on  väga  vajalik,  et  nad  täidaksid  seda
  ülesannet,  seletage,  miks  seda  on  vaja,  ning  seadke   prioriteedid
  järjekorda nende töös, et anda vajalikku aega  ja  lisaressurse  ülesande
  täitmiseks.
3. Määrake täpsemalt konkreetsete volituste,  vastutuste  ja  tootmisootuste
  tsoonid. Kasutage kahepoolset kommunikatsiooni ja alluvate informeerimist
  (tagasisidet).
4. Kasutage liidri stiili, mis vastab antud situatsiooni nõuetele.
5. Kindlustage vastav hüvitus  efektiivse  töö  eest.  Tööpinge  läbielamine
  kahjutoova stressina ja tööst saadav rahulolu või rahulolematus  olenevad
  paljuski sellest, kui hea palgaga jõupingutusi korvatakse.
6. Olge eeskujuks oma alluvate jaoks, arendades võimeid ning  arutades  koos
  nendega keerulisi küsimusi (Popova jt. 1994: 252-256).


4  Töö hüved


Tööst  hoidumine ja iga hinna eest oma koormuse  vähendamine  ei  ole  kuigi
tark tegu. Toimekas tegutsemine ja oma töö tulemustest rahulduse saamine  on
ühevõrra olulised nii hea  enesetunde  hoidmiseks  kui  toonuse  tõstmiseks.
Järgnevalt on loetletud mõned ratsionaalselt korraldatud  ning  energiliselt
ja keskendumisega tehtud töö kasutegurid.
 . Töö võimaldab luua  kontakte  teiste  inimestega  ning  tunda  rahuldust
   üheskoos millegi tegemisest, eesmärgi saavutamisest.
 . Töö sunnib avardama silmaringi, õppima pidevalt midagi juurde.
 . Tööl võib leida sümpaatse inimese, kellega on meeldiv ka vaba aega  koos
   veeta.
 . Koostöö teiste  inimestega  sunnib  ületama  oma  vaateviisi  piiratust,
   arvestama ka teiste kogemusi.
 . Töö käigus  võib  ise  teistele  midagi  õpetades  tunda  end  targa  ja
   vajalikuna.
 . Töö võimaldab enamasti paremini tegeliku eluga kursis olla kui puhkus.
 . Tööl võib leida usaldusväärse inimese, kellega  saab  ka  oma  isiklikke
   probleeme arutada.
 . Hingelise kriisi olukorras aitab töö mõtted iseendalt  ja  oma  muredelt
   eemale viia.
 . Iga nõudlikum töökoht esitab teatud  väljakutse  taiplikusele  ja  nõuab
   loovust.
 . Tööl käimise rütm aitab vaimselt ja kehaliselt vormis püsida.
 . Töö tagab hea enesetunde hoidmiseks tarviliku tunnustuse ja lugupidamise
   (Elenurm jt. 1997:25).


5  Isiklikus elus toimuvad muutused


Igasugune  muudatus  elus  nõuab  kohanemist:  olgu  see  siis  töökoha  või
riigikorra vahetus, lapse kooliminek, reis või  isegi  pühad.  Rahulolematus
ja pinge on sel puhul üsna tavalised nähtused. Inimest  võivad  häirida  nii
elu rutiin ja üksluisus kui  ka  sagedased  või  järsud  elulised  muutused.
Tundub, et ühtaegu inimene januneb muutuste järele  ja  samas  kardab  neid.
Miks? Iga muutus rikub  väljakujunenud töö- ja elurütmi ning  sunnib  muutma
inimese harjumusi käitumises ja mõtlemises.
Olulised  muutused  elus  on  seotud  kõrgenenud  emotsionaalse   stressiga.
Stress,  see  iseäralik   pingeseisund,   mis   energiavarude   koondamisega
paratamatult kaasneb, aitab aga  toimuvate  muutustega  kohaneda:  probleeme
lahendama asuda,  hingevaluga  toime  tulla  ning  mõtteviisi  ja  toimimise
muutumist ette valmistada.
Kui me uuesti vaatame läbi elusituatsiooni ja sündmuste loetelu, mis  võivad
esile kutsuda stressi, siis näeme, et  mõned  nendest  on  positiivsed  ning
avaldavad soodus mõju meie elu peale (pulm, isiklik edu, lapse  sünnitamine,
edukalt tehtud eksamid).  Peale  seda,  elu  jooksul  me  kogeme  ka  teised
positiivsed tunded, nt  rõõm  (kooli,  ülikooli  lõpetamine,  sugulaste  või
sõprade kokkutulek, lemmik võistkonna  võit),  armastus,  loomingutõus  jne.
Stressipinge tekitavad nii positiivsed  kui  ka  negatiivsed  situatsioonid.
Selleks, et kuidagi  vahet  teha  stressiallikate  vahel,  positiivsed  said
nimetuse eustress, negatiivsed – distress.
Psühholoogid on pakkunud hulga skaalasid, mille  abil  on  võimalik  hinnata
ühe või teise sündmuse poolt tekitatud stressi suurust. Näiteks  1967.a.  T.
Holmesi ja R. Rahe poolt koostatud isikliku elu muutuste  skaala  järgi  oli
tolleaegse Inglismaa elanike  jaoks  kõige  suuremaks  stressoriks  lähedase
inimese surm, nõrgimaks jõulupühad.
Kuidas nii meeldiv aeg nagu  jõulud  võib  stressi  tekitada?  Ühele  muudab
pühad  nukraks  üksiolek.  Teisele  toovad  jõulud  kaasa  hulga   sekeldusi
(piduroogade valmistamine, majapidamise korrastamine jne.). Kolmas ei  suuda
kuidagi otsustada, kellele millist kingitust  teha,  neljas  ootab  pühadelt
midagi tõeliselt erilist ning on pettunud,  kui  nende  kätte  jõudes  mitte
midagi ei toimugi (Elenurm jt.1997:44).
Kui mingile ajalõigule kuhjub liialt palju ulatuslikku  kohanemist  nõudvaid
muutusi, võib stress ületada taluvuse piiri ja ohustada tervist.  Seepärast,
kui võimalik – üks muutus korraga!
Suured muutused toovad endaga paratamatult kaasa ebakindluse, teadmatuse  ja
hirmu. Ajal, mil vanad harjumused ei aita enam toime tulla,  muututakse  nii
heale  kui  kurjale   vastuvõtlikumaks,   vaimustutakse   või   vihastutakse
kergemini, võidakse uisapäisa  otsustada  ja  endalegi  ootamatult  toimida.
Suurte muutuste ajal on seepärast tark elada üks päev korraga  ja  kaalukate
otsuste langetamine võimaluse korral edasi lükata. Samas  sunnib  turvatunde
ja enesekindluse puudumine kiiresti otsustama. Segipaisatuse  ja  teadmatuse
tunne  kaovad  sedamööda,  kuidas   uued   käitumis-   ja   tegutsemisviisid
juurduvad. Elu suurte muudatuste aegu annavad tuge  kindlad  tõekspidamised,
usaldusväärsed põhimõtted, harjunud tööviisid, keskendumine konkreetsele  ja
lihtsale praktilisele tegevusele. Näiteks suure mure või leina  korral  saab
tõhusat abi igapäevaste kodutoimetuste ärategemisest.
Teisest  küljest  võib  vahel  muutustega  kohanemiseks   vaja   olla   just
lahtiütlemist mõnest vanast harjumusest. Suured  muutused  panevad  proovile
inimese võime maailma teisiti  näha  ja  oma  tegutsemine  sellele  vastavks
kohandada.
Stress, on  otsekui  organismi  märguanne  selle  kohta,  et  elus  tekkinud
muudatusele peaks järgnema ka enese muutmine.
Muutustega  kaasneb  mõnelegi  meeliülendav  teravate  elamuste  kogemine  –
emotsionaalne  pinge  tekitab  teatud  “narkootilise”  efekti  –  nauditakse
adrenaliini verre  paiskumisele  järgnevat  erutuse  ja  erksuse  seisundit.
Leidub inimesi, kes püüavad oma elu mõnusaks teha aina uutesse  seiklustesse
sukeldudes.  Kuid  sage  uue  otsing  võib  anda  tunnistust  iseenda   eest
põgenemisest – lakkamatuid muutusi  ja  vaheldust  otsides  pagetakse  kehva
keskendumisvõime, kärsituse, pealiskaudsuse ning  paradoksaalsel  viisil  ka
võimetuse eest endas midagi muuta. Otsitakse muutusi oma  ümbruses  selleks,
et ise mitte muutuda.


2 Stressipinge


Seega  stress  on  organismi  pingeseisund,  s.t.  keha  ja  meelte   vastus
organismile esitatud kõrgendatud nõudmistele (stressi situatsioon).  Inimese
organism kannatab stressipingest tekkiva mõju all.
Käsitlegem erisugused inimese seisundid, mis võivad signaliseerida  sisemise
pinge  olemasolust  organismis.  Teadvuslik  hinnang  võib  üle  viia   need
signaalid  emotsionaalsest  sfäärist  (tunded)   ratsionaalsesse   (mõistus)
sfääri ning sellega likvideerida ebasoovitatava seisundi.
Stressipinge tunnused:
1. Võimatus keskenduda millelgi.
2. Sagedad vead töös.
3. Mälu halvenemine.
4. Väsimusetunde liiga sagedane tekkimine.
5. Kõne kiiremine.
6. Hajameelsus.
7. Sagedased valud (pea-, selja-, maovalu).
8. Suurenenud ärrituvus.
9. Töörõõmu alanemine.
10. Huumorimeele puudumine.
11. Suitsetamise sagenemine.
12. Kalduvus alkoholilembusele.
13. Pidev nälja tunne.
14. Isu kaotus – ei tunne toidu maitset.
15. Võimatus õigel ajal tööd lõpetada.
Kui leitakse oranismi stressipinge  tunnused,  siis  tuleb  tähelepanelikult
uurida selle põhjusi.
Võimalikud stresspinge põhjused:
1. Tihtipeale tehakse mitte seda mida sooviks, vaid seda mida on  vaja,  mis
  kuulub kohustuste hulka.
2. Ei jätkuta pidevalt aega – ei jõuta midagi ära teha.
3. Keegi või miski ajab taga,  rutatakse pidevalt kuhugi.
4. Tahetakse pidevalt magada – kuidagi ei saa end välja magada.
5. Tuntakse, et kõik ümbritsevad on ka pinges.
6. Nähakse unesid sagedamini, eriti kui on üleväsinud.
7. Suitsetatakse liiga palju.
8. Tarvitatakse alkoholi rohkem kui tavaliselt.
9. Ei meeldi peaaegu kõik.
10. Kodus on pidevalt konfliktid.
11. Tuntakse pidevalt rahuldamatust elust.
12. Võetakse raha võlgu siis ku ei teata kuidas pärast tagasi maksta.
13. Tekitakse alaväärsuse kompleks.
14. Ei olda kellegagi rääkida oma probleemidest ning ei soovita seda.
15. Tuntakse, et ei peeta lugu ei tööl ega kodus.
Arvatavasti siin ei ole toodud kõik stressipinge põhjused. Iga inimene  peab
ise analüüsima oma seisundit ja ilmsiks tegema  stressipinge  põhjused,  mis
on iseloomulikud ainult tema jaoks.



   Stress ja sugu


Mõnikümmend aastat tagasi  leidsid  inglise  psühholoogid,  et  naistele  on
omasemad  neurootilised,  meestele  aga  somaatilised   stressireaktsioonid:
naised kipuvad nutma, näägutama ja halama, tahavad end  tühjaks  rääkida  ja
ootavad  lohutamist.  Mehed  tõmbuvad  pigem  endasse,  elavad   kujutlustes
toimunut läbi või eitavad sündmuste negatiivset mõju, kuni stress  kehaliste
vaevustena  endast  märku  annab.  Ühiste  ja  esmaste  stressi   tunnustena
kirjeldatakse unetust, masendust ja ärrituvust.
Eesti naised märkavad enda juures  stressi  tunnuseid  meestest  sagedamini:
nad on tunduvalt rohkem üleväsinud ja palju sagedamini  rahutud,  ängistunud
või ükskõiksed. Neil valutab pea ja nad  kurdavad,  et  ärrituvad  kergesti.
Nad käivad sagedamini arsti juures.
Mehi hakkavad vaevama ebamäärased pisted südame piirkonnas, rõhumine  rinnus
ja põhjuseta higistamine, justkui raske on hingata ja viha väljub  kontrolli
alt. Stressi üle kurdavad mehed vähem, sest seda  pole  kombeks  tunnistada.
Enese ja oma keha tunnetamisega on Eesti meestel kehvad lood. Oma autost  ja
selle  mootori  võimsusest  teatakse  kõike,   viimasest   tehnoülevaatusest
mäletatakse pisemaidki rikkeid, kui aga küsida neilt kasvõi nende  kehakaalu
ja veresuhkru taset või viimast hambaarsti  juures  käimise  kuupäeva,  siis
sattub mees kimbatusse.
Kohustus tööd nii  teha,  et  perele  piisav  sissetulek  tagada,  on  tugev
stressitegur. Selle nimel püütakse endast viimane välja  võtta.  Juhtub,  et
armu ei anta  ei  alluvatele  ega  perelegi.  Tööstressi  tunnused  ilmnevad
mujalgi: suhted lähedastega  pingestuvad  ning  sõpradest  hakatakse  eemale
hoidma.
Stressiekspert  ameeriklane  Georgia  Witkin  tõdeb,   et   meeste   stressi
põhiliseks põhjuseks on võitlus positsiooni pärast.
Pikka aega on karjäär olnud mehe peaaegu ainuke  eneseteostusvõimalus.  Amet
annab talle elu põhirolli, kuid toob kaasa ka  suurema  stressi.  (Vaatamata
sellele, et ülekurnatus ja tööväsimus naisi nende  endi  arvates  sagedamini
vaevab.) Mehe peamine roll on tööd teha ja sissetulekut teenida – see  tagab
edu, tunnustuse, kindlustatuse.  Teenitud  raha,  saavutatud  positsioon  ja
omandatud  lugupidamine   võivad   halvimal   juhul   osutuda   pakutavateks
vahetusväärtusteks ka tervise, armastuse ja hoolimise hankimisel.
Naise “valuuta” on mitmekesisem ning  ning  ta  on  riskide  vastu  paremini
kindlustatud. Naist peetakse tavaliselt paremaks suhtlejaks, tema  puhul  on
hinnas ka kaunis ja hoolitsetud välimus.
Püstitanud  enesele  eesmärgid  ja  neid  täitma  asunud,  sihib  mees  juba
järgmisi: ta tahab saavutada nii palju, kui suudab, kuid sageli rohkem,  kui
parajasti vaja. Mees on tihti vaid ühes – ameti-rollis.
Naisel on rohkem  valikud.  Ema,  abikaasa  ja  töötaja  rollide  esitatavad
ootused on erinevad, ühe täitmine ei sõltu teisest.
Rootsi stressiuurija Frankerhaeuser kinnitab, et  tööstress  kimbutab  naisi
vähem tänu valikuvabadusele: nad ei saa  end  teostada  mitte  ainult  tööl,
vaid ka naise ja emana. Ta puhkab ühest rollist, täites  teist.  Kõige  enam
kehtib see seaduspärasus just juhtide ja spetsialistidena  töötavate  naiste
kohta, kellel on voli  ise  oma  tööd  kavandada  ja  korraldada.  Ülemuseks
olemise  pinget   see   naine   ei   põe:   pigem   naudib   võimalust   end
traditsioonilises meeste valdkonnas teostada.
Mees paneb kõik tavaliselt ühele kaardile – kui töö  ei  edene  ja  amet  ei
anna võimalust end hästi tunda, siis näib kõik  hukas  olevat.  Stress  tööl
muserdab meest enam nii juhina teiste inimeste  tegevuse  eest  vastutamisel
kui ka alluvana kellegi käske täites. Alluva rolli on  mehel  raskem  taluda
kui naisel. Traditsiooniliselt oodatakse juhi ja liidri rolli võtmist  pigem
mehelt ning see toob kaasa saavutuspinge.
Südamearst Jaan  Eha  on  tõdenud,  et  Eesti  meeste  hulgas  esineb  palju
enesehävituslikku   käitumist,   mis    viitab    suurele    stressile    ja
ebaadekvaatsele enesehinnangule: mõttetud ja ohtlikud  manöövrid  liikluses,
kihutamine,  suitsetamine,  joomine  ja  narkootikumide  kasutamine.  Üldine
närvilisus ilmneb olmekonfliktides ja tühjas sõnelemises. Nii nagu ei  peeta
kinni liikluseeskirjast ega peeta seadusi miskiks, ei  järgita  ka  keha  ja
vaimu tervist  säästvat  eluviisi.  Ühepäeva-unistuste  nimel  elamine  viib
mõttetu tõmblemiseni. Võimalik, et selle põhjuseks on sotsiaalne  ebakindlus
ja tuleviku-usu puudumine.
Eesti  meeste  suremus  südamehaigustesse  on   Euroopas   esikohal,   eriti
keskesliste meeste hulgas (Läti ja  Venemaa  kõrval).  Jaan  Eha  leiab,  et
olukord võib hakata  aegamööda  muutuma,  kui  riik  ja  tööandjad  hakkavad
väärtustama  inimest  ja  tema  tervist,  mitte  ainult   kasumit.   Näiteks
Inglismaal on võidetud juba üsna mitu  kohtuasja  stressist  tingitud  kahju
hüvitamiseks.
Noorte  meeste  eluväärtuste  ja  rollide   mitmekesistumine   (lõõgastumine
kodutöid tehes, isaduspuhkusele jäämine  jms),  mis  viimastel  aastatel  on
levinud Põhjamaades, võib olla oluliseks stressipuhvriks. Vastutus  pere  ja
järglaste üleskasvatamise eest ei kao, kuid selle teostamise viis  suurendab
mehe ja kogu turvatunnet ning lähendab pereliikmeid üksteisele.
Stressi ületamise viisid on aja jooksul mõneti muutunud ning mõjutatud  mehe
ja  naise  rollidele  omistatud  tähendusest.  Mõlemad  pooled  teadvustavad
ennast  läbi  peegelduse  oma  ajas  ja  kultuuris  ning  põevad  suhte-  ja
tööpingeid vastavalt sellele, kuidas suudavad neile ootustele vastata.
Meeste ja naiste taktikad  stressi  tekitanud  probleemide  lahendamisel  on
erinevad. Naised  küsivad  sagedamini  nõu,  keskenduvad  positiivsele  ning
hakkavad samm-sammult ja ettevaatlikult  katsetades  asja  parandama.  Mehed
püüavad ise toime tulla ja hoiavad asja enda teada,  kuni  kõik  on  omaette
läbi mõeldud ning olukorra  muutmise  võimalused  läbi  kaalutud.  Kui  mees
midagi muuta otsustab, siis tahab ta teha kõike korraga. Selline otsus  võib
suurendada pinget ja viia purustava käitumiseni. Niisugust käitumist  toidab
mõtteviis: mees ei tohi oma nõrkusi näidata ning  ta  otsused  peavad  olema
kindlad ja kõigutamatud.
Kui probleem ei õnnestu lahendada, siis võib abi olla suhtumise  muutmisest.
Naistele on omane anda probleemile teine tähendus,  eitada  selle  olulisust
või lihtsalt fantaseerida (“küll kunagi midagi iseenesest muutub”).
Mehed kipuvad otsima süüdlast ning püüavad teda karistada. Nii  mõnigi  kord
võib “süüdlaseks” osutuda mitte probleemi tegelik  põhjustaja,  vaid  nõrgem
kolleeg  või  pereliige.   Ohtlikuks   muutub   olukord   mehe   töövõimele,
enesehinnangule ja vaimsele tervisele siis, kui süüdlaseks hakatakse  pidama
ennast.
Naisi  saab  mehe  stressi  leevendada,  kui  aitab  tal  probleeme  selgeks
rääkida, süükoormat hajutada ning lahendusele jõudmise  üksikasju  kavandada
( Elenurm 2000: 40-42).


   Võitlus stressi vastu


Tekib küsimus, kuidas inimese organism  paneb  stressile  vastu  ning  juhib
seda?
Käsitleme  organismi  võimalikud   reaktsioonid   stressile   ning   stressi
alandamise põhiviise:
relaksatsioon;
keskendumine;
hingamise autoreguleerimine.


1 Mismoodi inimese organism reageerib stressile


Mis on inimese organismi võimalikud reaktsioonid stressile?
1. Stressi reaktsioon.
   Ebasoodsad tegurid (stressorid) kutsuvad esile  stressi.  Inimene  katsub
   teadvuslikult või teadvustamatult kohaneda  uue  situatsiooniga.  Sellele
   järgneb  tasandamine  ehk  adapteerimine.  Inimene  kas  leiab  tasakaalu
   kujunenud situatsioonis ning stress ei tekita mingeid  tagajärgi  või  ei
   kohane sellega, see on nn MAL-adapteerimine (halb  adapteerimine).  Selle
   tagajärjel võivad tekkida erisugused psüühilised või  füüsilised  hälved,
   stress kas kestab küllaltki kaua või tekib tihti.
2. Pasiivsus.
  See ilmneb inimesel, kelle adapteerimise reserv on kasin ning organism ei
  suuda stressile vastu panna. Tekib abituse, lootusetuse  ja  depressiooni
  seisund. Aga selline stressi reaktsioon võib olla ajutine.
   Kaks ülejäänud reageerimisviisi on aktiivsed ja allutatud inimese tahele.


3. Aktiivne kaitse stressi vastu.
  Inimene  vahetab  tegevusala  ja  leiab  üles  midagi  otstarbekamat   ja
  sobivamat vaimutasakaalu saavutamiseks, mis  soodustab  tervise  seisundi
  paranemist (sport, muusika, aia kujundamine, joonistamine jne).
4. Aktiivne relaksatsioon, mis suurendab organismi loomulikku  adapteerimist
  nii psüühilist kui ka füüsilist. See reaktsioon on mõjuvam.
Normaalsetes  tingimustes   stressi   vastuseks   inimesel   tekib   ärevus,
norutunne,  mis  on  automaatne  ettevalmistus  aktiivseks  tegevuseks   kas
ründavaks  või  kaitsvaks  käitumiseks.  Niisugune   ettevalmistus   teostub
organismis alati,  sõltumata  sellest,  milline  stressireaktsioon  tuleb  –
isegi siis, kui ei toimu mingit füüsilist toimingut. Automaatse  reaktsiooni
impulss võib olla  potentsiaalselt  ohtlik  ja  viib  organismi  valmisoleku
seisundisse. Südamelöögid sagenevad, tõuseb  vererõhk,  lihased  on  pingul.
Sõltumata sellest kas oht on tõsine  (elule  ähvardus,  füüsiline  vägivald)
või  mitte  (solvang)   organismis   tekib   ärevus   ja   selle   vastuseks
vastupanekuks valmisolek.


   3.2. Relaksatsioon


Ärevuse  automaatne  reaktsioon  seisneb  kolmest   järjestikusest   faasist
(vastavalt H. Selje teooriale) (Popova jt.1994:288):
impulss
stress
kohanemine
Teiste  sõnadega,  kui  tekib  stress,  siis  stressiseisund  hakkab  varsti
alanema – inimene nii või teisiti rahuneb.  Kui  kohanemist  rikutakse  (või
üldse puudub), siis  on  võimalik  mõnede  psühhosomaatiliste  haiguste  või
häirete tekkimine.
Järelikult, kui inimene tahab suunata oma jõupingutusi  tervise  säilitamise
peale, siis ta peab teadlikult vastama stressi impulssile  relaksatsiooniga.
Aktiivse kaitse abil on inimene suuteline sekkuma  igaühte  kolmest  stressi
faasist. Sellega ta võib segada stressi  impulssi  mõju,  peatada  seda  või
(kui stressi  situatsioon  ei  ole  tekkinud)  nõrgendada  stressi  vältides
sellega psühhosomaatilisi häireid organismis.
Aktiviseerdes närvisüsteemi talitlust, relaksatsioon reguleerib meeleolu  ja
psüühilist  erutuse  taset,  võimaldab  nõrgendada  või  alandada  stressist
põhjustatud psüühilist või lihaspinget.
Relaksatsioon on meetod, mille abil võib osaliselt või täiesti  lahti  saada
füüsilisest või psüühilisest pingest. Relaksatsioon on väga kasulik  meetod,
kuna omandada seda üsna  kerge  –  selle  jaoks  ei  ole  vaja  spetsiaalset
haridust  ega  loodusannet.  Kuigi  on  olemas  üks  vältimatu  tingimus   –
motiveering,  s.t.  igaühel  tuleb  teada,   milleks   ta   tahab   omandada
relaksatsiooni.
Tänapäeval kasutatakse sadu erinevaid lõõgastustehnikaid. Näiteks jooga  jt.
ida enesearenduse süsteemid pakuvad rea tõhusaid keha ja vaimu  lõdvestamise
võtteid.  Mõned  meetodid,  nagu  näiteks  hiina  tervistav  võimlemine   ja
võitlustehnika taj chi nõuavad pikaajalist harjutamist. On aga neidki,  mida
võib pingeolukorras kohe proovida.


   3.3. Rahustav hingamine


Pingeseisundis  muutub  hingamine  pinnapealseks  ja  kiireks.   Lõõgastunud
inimene seevastu hingab aeglaselt ja  sügavalt:  kopsudes  kulgev  õhk  näib
diafragmat  ehk  vahelihast  masseerivat.   Kõhu-   ehk   diafragmahingamine
parandab organismi talitlust ning aitab kooskõlastada keha, meelte ja  vaimu
toimimist.  Kõhuhingamise  tähtis  osa  meelte  rahustamisel  ning   ärevuse
kõrvaldamisel on aastasadu teada joogidele (Elenurm jt.1997:114).
Tegelikult ei  hinga  enamus  meist  korralikult,  olgu  pinges  või  mitte.
Ebaõige hingamine jätab meid ilma keha puhastavast  ning  energiat  tootvast
hapnikust. Soovitatakse leida sobiv koht  lebamiseks.  Asetada  käed  kõhule
ribide alla ning alustage  aeglast  ja  sügavat  hingamist.  Hingamist  võib
harjutada ka püsti  seistes.  Sellisel  juhul  jälgida,  et  teie  jalalabad
asuksid paralleelselt,  käsi  asetatakse  kõhule.  Kui  hingatakse  õigesti,
tuntakse  kõhupiirkonna  laienemist  enne,  kui  rindkere  hakkab   kerkima.
Hingamist  tuleks  harjutada  5-10  minutit  korraga.  See  aitab  parandada
hingamist ka muul ajal ja lühendab ooteaega, kasvõi  töölt  tulles  toidupoe
pikkades  kassajärjekordades  seistes  või  ühistransporti  oodates   (DELFI
2000).


   3.4. Lihasrelaksatsioon


Järgnevalt on kirjeldatud ameerika  arsti  E.  Jacobsoni  poolt  pakutud  20
põhiharjutust,  mille  puhul  iga  lihastegrupi  15-20   sekundi   pikkusele
lõõgatamisele eelneb 7-10 sekundi pikkune pingutamine.
Sellist tüüpi relaksatsioon aitab leevendada lihaspingeid  õlgades,  kaelas,
silmade  ümbruses,  kergendab  uinumist  ning  on   abiks   pingepeavaludest
vabanemisel. Lihaste pingutamine –  lõõgastamine  ning  kehale  keskendumine
suunab tähelepanu piinavatelt mõtetelt  kehale  ja  võimaldab  nõnda  vaimul
puhata ning ülekuumenema kippuvaid meeli jahutada.
Soovitatav on praktiseerida umbes  20  minutit  päevas,  tühja  kõhuga  ning
vaikses õhkkonnas. Lihasrelaksatsiooni ajal  peaks  keha  olema  võimalikult
vaba: kingad võiks  jalast  võtta  ning  pigistavad  vööd  ja  rihmad  valla
päästa.
Esmalt   veendu,    et    isud    mugavalt.    Pärast    iga    lihastegrupi
pingutustlõõgastamist  jäta  15-20  sekundi  pikkune  paus,  enne  kui  asud
järgmist lihastegruppi pingutama. Naudi seda tunnet, mis  kehas  tekib,  kui
tunnetad  pingutamise  ja  lõõgastamise  erinevust,   lõtvumise   vabastavat
toimet. Kui mõni lihastegrupp tundub  eriti  pingul  olevat,  siis  lõdvesta
seda 2-3 korda järjest ning jäta seejuures iga  pingutuse-lõõgastuse  tsükli
vahele 20 sekundit.
1. Alustuseks tee 3 sügavat  hingetõmmet  ning  hinga  aeglaselt  ja  pikalt
  välja. Tunneta, kuidas keha väljahingamise ajal pingetest vabaneb.
2. Pigista rusikad  kõvasti  kokku.  Hoia  neid  nõnda  7-10  sekundit  ning
  lõdvesta siis 15-20 sekundi jooksul. Jäta umbes sama pikk ajavahe ka enne
  iga järgmise lihastegrupi pingutamist.
3. Pinguta biitsepseid, nagu demonstreeriksid oma  käsivarte  muskleid.  Tee
  seda 7-10 sekundit ja lõõgastu siis 15-20 sekundit.
4.  Pinguta  käsivarte  sisekülje  lihaseid,  sirutades  käed   ette.   Hoia
  ...lõdvesta.
5.  Pinguta  otsaesise  lihaseid,  tõstes  kulmud  nii  kõrgele,  kui  saad.
  Hoia...lõdvesta. Kujutle, et su otsaesine  muutub  lõõgastudes  jahedaks,
  pea selgeks.
6. Ava suu nii pärani, kui suudad. Lase huuled seejuures lõdvaks  ning  püüa
  tunnetada   lõualuude   kokkupuutekohas   tekkivat   lihaste    venitust.
  Hoia...lõdvesta.
7. Tee mõned sügavad hingetõmbed ja langeta pea. Tunneta pead kogu  raskuses
  nagu mõnusa une eel.
8. Painuta õlad  taha,  nagu  tahaksid  abaluid  selja  taga  kokku  suruda.
  Keskendu pingele abaluude taga… ja lõdvestu. (Kuna see piirkond on sageli
  eriti pinges, võid sellise pingutamise-lõõgastamise tsükli läbi teha kaks
  korda.)
9. Pinguta rinnalihaseid ja hinga samal ajal mõnusalt sisse. Hoia  hinge  7-
  10 sekundit kinni… ja lase siis õhul aeglaselt kopsudest  välja  voolata.
  Kujutle, kuidas  koos  väljahingatava  õhuga  lahkub  rinnust  ülemäärane
  pinge.
10. Pinguta kõhulihaseid ja  tõmba  kõht  sisse,  nagu  tahaksid  kõhunahaga
  selga puudutada. Hoia pingul … ja lõdvesta.  Kujutle,  kuidas  lõõgastuse
  laine levib läbi lõtvunud pehme kõhu ja selgroo.
11. Pinguta tuharalihaseid ja suru tuharad kokku. Hoia  …lõdvesta.  Tunneta,
  kuidas niuete piirkond täielikult lõõgastub.
12. Pigista reied kokku. Pinguta… ja lõdvesta. Tunneta,  kuidas  sääremarjad
  pingule tõmbuvad… ja lõdvesta.
13. Siruta  jalad  ette  ja  painuta  varbad  enda  poole.  Tunneta,  kuidas
  sääremarjad pingule tõmbuvad …ja lõdvesta.
14. Pinguta tallalihaseid ja pigista varbad konksu. Hoia …lõdvesta.
15. Käi mõttes ja liigutades kogu keha uuesti läbi  ning  veendu,  kas  mõni
  lihas pole jäänud üleliigselt pingesse. Kui leiad mõne sellise koha, siis
  korda selle lihastegrupiga uuesti pingutamise-lõõgastamise harjutust.
16. Olles kontrollinud, et lihased on lõdvad, sea end hästi mugavalt  istuma
  ja lase lõõgastuse mahedal pehmel lainel aeglaselt läbi kogu keha voolata
  ning oma vabastava hoovusega kõiki su keha  lihaseid  ja  närve  pealaest
  jalatallani puudutada.
Esimesel  korral  võtab  selline  lihasrelaksatsiooni  harjutus  aega  20-30
minutit, hiljem saad hakkama 15-20 minutiga (Elenurm jt. 1997:115-117).


   3.5. Mõtlus


Tänapäeva kiirustavas maailmas, kus infotulv meid sageli  enese  alla  matta
ähvardab, vajaksime ka tööpäeva keskel minuteid, et lihtsalt  niisama  olla.
Mõtluse eesmärk on meelel peatuda ja mõtetel vabalt minna lasta,  keskenduda
olemisele  “siin  ja  praegu”.  Selline   ümberlülitumine   välise   maailma
tegelikkuselt  oma  mõttelennu  jälgimisele  puhastab  ja  virgutab   vaimu,
aidates meid igapäevaaskelduste  keerisest  tagasi  elu  sügavama  mõtte  ja
ainukordsuse tunnetamise rajale.
Meditatsiooni on praktiseeritud vähemalt viis tuhat aastat. Viimase  sajandi
uuringute järgi tervendab mõtlus nii keha kui meeli: suurenevad  tähelepanu-
ja keskendusvõime, tõusevad organismi energeetiline tase  ja  produktiivsus,
tasakaalustuvad meeleolu ja enesehinnang, paranevad enesetunne ja loovus.
Kuidas  aitab  mõtlus  stressi  leevendada?  Esiteks   loob   see   kontakti
intuitiivse  ja  ratsionaalse,  mällu   talletatu   ja   praeguste   mõtete,
järelduste ning kavatsuste vahel. Teiseks lepitab mõtlus konfliktse  loomuse
vastandusi – aitab kohandada soove võimalustega, tasakaalustada  kohusetunde
ja iha, tunded ja mõtlemise, ideaalidest unelemise ja tõelisusetaju.


   3.6. Kuidas vaimset puhkust võtta?


Ebameeldivatele  asjadele  mõeldes  läheb  meie  keha  pingesse,  sest  keha
funktsioone reguleerivad ajukeskused ei tee vahet tegelike ja  kujuteldavate
kujundite vahel.  Niisiis  reageerib  teie  keha  ebameeldivatele  mõtetele,
otsekui te oleksitegi selles olukorras. Proovida  võiks  vahelduseks  midagi
vastupidist ja kujutada ette asju, mis tekitavad inimeses hea tunde.
Vaimseks puhkuseks valmistumiseks lõdvestatakse lihased ja  hingatakse  paar
korda sügavalt  sisse.  Siis  sulgetakse  silmad  ja  kujutatakse  ette,  et
ollakse meeldivas kohas, kas rannal või mägedes või  lemmiktegevuse  juures.
Püüda seda kogeda. Manada silme ette pilt,  kuulata  helisid,  tunda  lõhnu.
Harjutada seda 10-15 minutit.  Mida  osavama  muututakse,  seda  efektiivsem
selline lõõgastumine on ning varsti suudetakse saavutada  sama  efekti  vaid
mõne minutiga.



   3.7. Aroomid stressi vastu


Aroomid mõjuvad meile vahetult haistmismeele kaudu, seetõttu on  nende  mõju
sügav ning sageli teadvustamata.
Lõhnaasjatundjad väidavad isegi, et parfüümist  võib  kujuneda  universaalne
keel – selline, mis omab positiivset mõju psüühikale.  Inimese  võime  lõhnu
eristada on piiratud, kuid lõhnamälu on  see-eest  haruldaselt  hea.  Kunagi
kogetud lõhnaaisting võib meenuda aastaidki hiljem sama lõhna  tundes.  Seda
arvatavasti seetõttu, et lõhnad kipuvad olema  seotud  teatud  sündmuste  ja
inimestega, kes koos tuttava lõhnaga meenuvad.
Tänapäeval kasutab lõhnaõlisid või tualettvett umbes  90%  naistest  ja  80%
meestest, olles veendunud, et õigesti valitud lõhn äratab huvi ja  suurendab
meeldivust. On täheldatud, et  tööruumide  meeldiv  aroom  tõstab  töötajate
enesekindlust ja  võimekusetunnet  ning  soodustab  eesmärkide  saavutamist.
Meeldivast aroomist  on  abi  ka  läbirääkimistel  –  parandab  meeleolu  ja
vastuolude puhul on kergem kompromisse leida.


8 Muud meetodid lõõgastumiseks


- Muusika kuulamine on väga lõõgastav, paljudele meeldib  lugeda.  Kui  teil
on hobi, aitab ka sellega tegelemine  mõtted  mujale  suunata.  Mitmesugused
uuringud on  näidanud,  et  paar  korda  nädalas  kehalisi  harjutusi  aitab
vähendada stressi ja pinget.
Vältida liiga ohtrat kofeiini ja alkoholi tarbimist. Mõlemaid peetakse  küll
lõõgastavateks aineteks, aga tegelikult võivad nad asja hullemaks muuta.  Ei
maksa vaadata uudiseid enne  voodisse  minemist.  Elada  üks  päev  korraga.
Mõelda  enne  uinumist  päeva  jooksul  juhtunud  headele  asjadele.  Pidada
meeles, et andmine on parem kui võtmine. Püüda andestada, mitte kanda  viha.
Keegi ei ole ideaalne. Me kõik teeme  vigu.  Kui  ollakse  õppinud  teistele
andestama, andestatakse ka iseenesele (Internet 2000:delfi).



KOKKUVÕTE



Tänapäeva moodsas ühiskonnas painavad meid  paljud  asjad  ja  pidev  vaimne
stress hoiab meie keha kogu aja pinges.
Krooniline pinge mõjutab inimesi erinevalt. Tekkida võivad  unehäired,  pea-
ja hambavalu, keskendumisraskused, söögiisu võib kasvada või üldse  puududa.
Nii või teisiti nõrgestab pingeseisund meie immuunsussüsteemi.
Kuidas stressiga toime tulla?  Õppigem  mõtetesse  ja  sündmustesse  suhtuma
selliselt, et need ei ole enam stressitekitavad. Õppigem lõõgastuma!
Ei  tohi  võimaldada  stressil  endast  võitu  saada.   Tuleb   kannatlikult
valmistada ennast rasketeks  elu  situatsioonideks,  mis  kindlasti  tulevad
meile ette nii tööl kui ka isiklikus elus.
Põhiline järeldus, mida võib teha sellest tööst,  saab  sõnastada  järgmisel
viisil. Stress on vältimatu, mida me peame teadma ja  alati  meeles  pidama.
Stressi saab ennetada. Kindlasti tuleb ettevalmistuda  tema  tekkimisele  ja
püüda temaga hakkama  saada  võimalikult  paremini.  Mõnikord  võib  stressi
üldse  vältida,  kui  osatakse  adekvaatselt  hinnata  antud   situatsiooni.

KASUTATUD KIRJANDUS

1. 1.Eesti  keele  sõnaraamat.  Toim.  Erelt,  T.  –  Tallinn,  Eesti  Keele
  Sihtasutus, 1999. – 1020 lk.
2. 2.Võõrsõnastik. Peatoim.: Mägi, R. Üldt.: Kull, R. – Tallinn, TEA,  1999.
  – 693 lk.
3. Elenurm, T. & Kasmel, A. & Kidron, A. & Rüütel, E.  &  Teiverlaur,  M.  &
  Traat, U. Stressi teejuht.  –  Tallinn,  Eesti  Tervisekasvatuse  Keskus,
  1997. – 191 lk.
4. Elenurm, T. Stress ja Sugu. - “Anne”, 2000/04.
5.  Ģ.Ģåńźīķ, Ģ.Ąėüįåšć, Ō. Õåäīóšč.  Īńķīāū ģåķåäęģåķņą:  ļåš.  ń  ąķćė.  -
  Ģ.: “Äåėī ĖŅÄ”, 1994. - 702 ń.
6.  Ńņšåńń  ęčēķč:  Ńįīšķčź.   /   Ńīńņąāčņåėč:   Ė.Ģ.Ļīļīāą,   Č.Ā.Ńīźīėīā.
                    (  Ī.Ćšåćīš.  Źąź  ļšīņčāīńņī˙ņü  ńņšåńńó.     Ć.Ńåėüå.
  Ńņšåńń įåē įīėåēķåé. )   - Ńļį, ŅĪĪ “Ėåéėą”, 1994. - 384 ń.
7. INTERNET : ńńūėźą ķą ńąéņ óäąėåķącontact://woman.delfi.ee/Suhted/Omavahel/article155005.php