Kierkegaard



                        Tallinna  Pedagoogikaülikool



                             KASVATUSFILOSOOFIA
                                  Eksamitöö

          Kierkegaard`i lähenemine inimese olemusele ja kasvatusele



                                                            Õppejõud: S.Kera

                                                                  Anna  Pomm
                                                                       EV-11



                                   Tallinn
                                    1997
             Kõik,  mida  Kierkegaard  filosoofina pakub, leidub ka eespool
       vaadedud  esteetilis-filosoofilises  loomingus.  Kierkegaard  kõigest
       hoolimata   on    tahtnud    olla     ikka     esmajoones     usuline
       aatleja, kelle  filosoofiagi  on  seisnud  kristluse  tõdede ja nende
       enama teadvusse-tõstmise teenistuses.  Selles  mõttes võime näha kogu
       ta filosoofilist loomingut hargnevat  protestiva  kriitikana  kaasaja
       filosoofiliste moevoolude vastu - kuna  need  tema  arvates  osutusid
       ohtlikuks kristluse  eluväärtustele.
             Arvamine, et Kierkegaard on filosoof ainult  niivõrd,  kuivõrd
       ta ründab Hegelit, on seda silmas pidades päris  tabav  iseloomustus.
       Hegeli dialektilist  meetodit  eitades  vastandas  Kierkegaard  talle
       sokraatilise  dialektika:  “... igatahes on  usaldusväärne,  et   tal
       (Hegelil)   ei    ole    Sokratesega    absoluutselt   mitte   midagi
       ühist”. Hegeli dialektikat igatviisi madaldades ja seda rünnates  oli
       Kierkegaard  Sokratesest   vaimustuses    ja    nimetas    teda   oma
       õpetajaks. “Väljaspool  kristlust,  Sokrates, oled sina -  ainukesena
       -  õilis,  avala hingega tark,   sina  olid  tõeliselt  reformaator”.
       “...Sina oled ainus  inimene,  keda  ma  vaimustusega  tunnistan  kui
       mõtlejat...” on Kierkegaard  kirjutanud  vahetult  enne  surma.
             Kierkegaardi  ahvatles  Sokratese   “maievtiline”   dialektika
       (µ((((((((  -  ämmaemandakunst)  -  meetod,  mida     Sokrates    oli
       sarnastanud oma ämmaemandast ema   kunstiga,   meetod,   mis    aitas
        tõel   ilmale     tulla  dialoogilistes  otsingutes,  kahtluses   ja
       vaidluses, küsivas  lähenemises tundmatule -  ühesõnaga  subjektiivne
       dialektika,  kunst  küsitleda  iseennast  iseenese kohta.
             Kirkegaard  ülistas  Sokrates    selle    eest,  et  too  “tõi
       ilmale iroonia ja  andis  oma  lapsele  selle  nime”,  kasutades  oma
       teostes hulgaliselt iroonilist refleksiooni enesetunnetuse meetodina.
             Tegelikult  ei  olnud  Kiekegaardi   “dialektika”   taasloodud
       sokraatiline dialektika. Asi pole üksnes selles, et  Kierkegaard  ise
       eristas  oma  “dialektikat”  sokraatilisest  dialektikast  kui   uut,
       täiuslikumat dialektikavormi  -  kristlikku  sokratismi.
             Ehkki   “Sokratese    põhimõte    seisneb...     selles,    et
       inimene  peab   leidma   oma    tegude   eesmärgi   kui  ka   maailma
       lõppeesmärgi,   lähtudes   ainuüksi  enesest,  ja    saavutama    tõe
       omaenese   jõududega,”    siiski    “mõtleb    tõeline     mõtlemine”
       Sokratese    arvates   “nii,  et   tema   sisu   ei   ole   seejuures
       subjektiivne,  vaid  objektiivne”.
             Kui  Sokratesel   olid   maievtika   ja   iroonia   vahendeiks
       objektiivse tõe kindlakstegemisel, siis  Kierkegaard   kasutas   neid
       subjektiivse    tõe,   “tõde  minu    jaoks”   saamiseks,     kuivõrd
       ühtki    teist   tõde ta tunnistatud: “...objektiivselt  pole  olemas
        mingisugust tõde...”.
             Kierkegaard heitis kohe alguses kõrvale objektiivse  tunnetuse
        ning eitas selle väärtus ja tõelisust. Ta kutsus minema  vastupidist
       - radikaalse subjektivismi - teed. “Ma  ei  nõua  midagi  muud  peale
       tunnistamise,  et  meie  objektiivsel ajal olen mina ainuke,  kes  ei
       suuda objektiivne olla”.
             See subjektiivsuse ja objektiivsuse absoluutne vastandamine on
        kogu  Kierkegaardi   filosoofia    nurgakivi,    filosoofia,   mille
       esmane ülesanne             oli  kummutada  “väär  ettekujutus,  mida
       omavad  tunnetusest  ja  selle  resultaatidest  need,  kes   räägivad
       objektiivsetest tulemustest,  mõtlemata,  et just nimelt filosoof  on
       ülimalt  subjektiivne”.
             Nagu  Hegel,  määratles  Kierkegaard  saamist   mitteolemisest
       olemisele üleminekuna. Tema arvates olid Hegelil “eitus, üleminek  ja
       vahendamine kolm mumifitseeritud,  kahtlast  salaagenti,   kes   kõik
         liikuma  panevad”,   ja   hoopiski   mitte    ühelegi     loogikale
       alluvad   “rahutud  pead”.
             Saamine  on  muutumine,  teisekssaamine,   teiseks   üleminek,
       üleminek   võimalikkusest    tegelikkusesse.     Ent     Kierkegaardi
       arvates    erinevad     voimalikkus  ja  tegelikkus  põhimõtteliselt,
       kvalitatiivselt.  “...Kuivõrd  lõpmatult  erineb  millegi  käsitamine
       võimalikkuses   sellesama   käsitamisest   tegelikkusest,”   on    ta
       “Päevikus”  märkinud.  Erinevalt  võimalikkusest  ei  saa  tegelikkus
       tema  arvates  olla  loogilise  käsitluse  objekt. “Mõeldav  reaalsus
       on  tegelikkus,   ja   iga   küsimuse  selle  kohta,  kas  miski   on
         tegelik   peab   mõtlemine  hülgama”.
             Kierkegaard  pidas  selles   küsimuses   peamiseks   eksimuste
       allikaks    võimalikkuse    ja     tegelikkuse    ning   paratamatuse
       vahekorra    väära    käsitus.  Saamine   ei   allu    paratamatusele
         ja    ei    sobi   sellega   kokku.    “Kõik,    mis   saamas   on,
       tõestab  juba oma saamisega,  et   ta   ei   ole   paratamatu;   sest
       ainus,  mis  ei  või  saada, on  paratamatu,   kuna   paratamatu   on
       olemas”.
             Hegelile   määratud   Kierkegaardi   etteheited,   et   Hegeli
       dialektika  välistab  vabaduse  ja  ühtlasi  jutuslikkuse,   ei   ole
       põhjendatud.  Nende  kategooriate  dialektiline   käsitus    seisabki
       selles,    et   nii   paratamatust    kui    ka    paratamatust    ja
       juhuslikkust seob  vastandite ühtsus  ning  need    kategooriad    ei
       välista  teineteist.
             Kui    Kierkegaard    võttis    endale   ülesandeks   kukutada
       paratamatuse mõiste vabaduse  ja    juhuslikkuse   nimel,    siis   -
       vastandades    neid     metafüüsiliselt     -    ütles    ta    lahti
       dialektikast.  Samavõrd   antidialektiline on tegelikkuse  lahutamine
       võimalikkusest, mille Kierkegaard püstitas vastandina Hegelile,   kes
       käsitas neid  dialektiliselt,   vastastikku   läbipõimunutena,    mis
       nähtub  juba formaalse ja reaalse  võimalikkuse  eristamisest.
             Niisiis ei  pannud  Kierkegaard  alust  teistsugusele,  Hegeli
       omast  erinevale  dialektikavormile,  vaid    hülgas dialektika.   Ta
         püüdis   koguni   hoopis   lahti   saada.  Ja    kui    ta    lõigi
       lahku     dialektikast,     siis   osutus    loogikast     vabanemine
       teostamatuks,   kuivõrd   tollesama  lahkulöömise   õigustusena   oli
       Kierkegaard sunnitud tegema   igasuguseid   loogilisi    trikke    ja
       jõupingutusi.
             Vastuolukategooria  läbib  kogu  Kierkegaardi   maailmavaadet:
       “Kõikjal,   kus   on   elu,  on   vastuolu”.   Ent     tal     polnud
       eksistentsi      lahutamatuks     atribuudiks    loogiline,      vaid
       pateetiline    vastuolu.    Kirg   pole   midagi  muud   kui    pinge
       saavutanud  vastuolu.  Kus  puudub  elu   ja   kirg,   seal   ei  ole
       vastuolugi.   Väljaspool   eksistentsi   ei    ole   vastuolu,   kuid
       eksistentsiaalne   vastuolu   ei   eelda   ühtsust,   vaid   välistab
       seda.
             Seejuures   ei    ole    vastuolu    isegi    eksistentsiaalse
       tõlgenduse  puhul  Kierkegaardil  arengut  edasiviiv   jõud.    “Sõna
       “vastuolu”   ei  tule  siin  võtta  mitte selles neetud   tähenduses,
       mida talle Hegel  omistab, kujutledes ise  ja  veenates  teisi,  nagu
       oleks sel sõnal loomejõudu”.
             “Minu  eluvaatlus on täiesti mõttetu. Mulle tundub,  et   kuri
       vaim  on  mu  ninale  asetanud  prillid,  mille  üks  klaas  tohutult
       suurendab,  teine  aga  samavõrra  vähendab.”
             Kierkegaardi töödes on väga vähe öelnud kasvatusest ja lastest
       üldse. “Meelsamini räägin ma  lastega,  sest  nendest  tihkab  ikkagi
       loota, et nad saavad kunagi  mõistusega  olenditeks;  aga  need,  kes
       nendeks on saanud - oh sa issand küll!”
             Kierkegaardile  polnud  olemine    üleüldse   ja  veel   vähem
       inimese  eksistents  mõtlemine.   Arvatakse,  et   kuigi   Kiekegaard
       lähtub     idealistlikust    eeldusest,  et   inimene    olemus    on
       vaimne,  siiski  on  tema  vaimu-käsitus  selline,  et  see  õõnestab
       idealistliku kontseptsiooni.
             Kierkegaardi   arvates  ei   või   inimene   olla   teadusliku
       tunnetuse   objekt,   enamgi,   teda   ei    või    käsitleda      ka
       subjektobjektina,     mida     tegi    Feuerbach   ja    mitmesugused
       psühhofüsioloogia    koolkonnad.   “Kes  eksisteerib,   see   ei  saa
       samuti olla  korraga kahes  kohas, ei  saa  olla  subjekt-objekt”.
             “Materialistlik  füsioloogia  on   koomiline...,  aga   uusim,
       enam  hingestatud   füsioloogia   on  sofistlik”.   Hinge   ja   keha
       probleem   ei  ole  Kierkegaardile  mingit  raskust  tekitanud:  hing
       on primaarne, keha - sekundaarne.  “Keha   on  hinge   ja  seega   ka
       vaimu organ”.  Kierkegaardi   meelisvormel  oli:   inimene  on  hinge
       ja keha süntees, mida  juhib  vaim.   Lõppkokkuvõttes   “inimene   on
       vaim”.    Psühho-füüsilise   probleemi  on  Kierkegaard    lahendanud
       idealistlikult.
             Kuid   psühhofüüsiline   probleen   on   vaid  üks  fülosoofia
       põhiküsimuse   -  olemise   ja   mõtlemise   vahekorra   küsimuse   -
       tahke.
             Kirkegaard  ei  pidanud olemist mõtlemiseks,  kuna vaim   pole
       mõtlemine,  mis  ainult ei  võimalda, vaid  lausa   nõuab   loogilist
       mõõtu    ja   käsitlust.  Just  selles  on  tema   salvava    märkuse
       tõeline  mõte,  et   väite   puhul   -  olemine   ja    mõtlemine  on
       samased,  tuleb  “ühekorraga naerda  ja  nutta”.
             Kui   “olemise”    asemel     oleks    jutt    “eksistentsist”
       (spetsiifilises   tähenduses,    milles    seda    mõistet    kasutas
       Kierkegaard),   ja  “mõtlemise”  asemel   -   vaimust  (jällegi  tema
       tähenduses),  siis  vormuleeriks  vaimu  ja    eksistentsi   samasuse
       printsiip  adekvaatselt   eksistentsialismi  kui  Kierkegaardi  tüüpi
        subjektiivse idealismi  põhilause.
             Öelduga ei ole karvavõrdki  vastuolus  Kierkegaardi  poleemika
       Descartes’i   lausega   “ma  mõtlen,  järelikult ma olen olemas”.  Ta
       väitis, et olemise järeldamine mõtlemisest on vastuolus, ja  tõstatas
       Descartes’i vastu  mõtlemise   ja   olemise   vahekorra   vastupidise
       vormeli: “Kuna ma  eksisteerin  ja  olen  mõtlev,  siis  ma  mõtlen”.
       Kierkegaard  lisas,  et  kartesiaanlus   liigendas     olemise     ja
       mõtlemise,  nende vahel  ei  ole  “ideaalset samasust”.  “Mõtlemisega
       samane  olemine  ei  ole  üldse  inimlik  olemine”.
             “Minu  peamine  mõte oli, et meie ajal on teadmise  ülikülluse
         tõttu   ära   unustanud,    mis   tähendab  eksisteerida   ja   mis
       tähendus on enesessepööratusel...”.
             “Mõned  looduseuurijad  leidsid  või  püüdsid  leida   kusagil
       maailmas  eksisteerivat Archimedese  punkti   ja   sellest   punktist
       universumid   vaadelda...”, on kirjutanud  Kierkegaard.  Tema  leidis
       selle aga iseeneses.
             Sellises   spetsiifilises   tähenduses   on   “eksisteerimine”
       Kierkegaardile  ainuke   “tõelisus”,  mis piirab “olemise” mõistet ja
       on vastandatud “mõtlemisele”.  “On   tõelisus   välisilm?”  küsib  ta
       iseendalt, ja vastab eitavalt: “Tõelisus on sisemaailm”,  oma    Mina
       enesesuhe  oma   Minaga.
             Kiekegaardile  oli  erakordselt  iseloomulik,  et  eksistentsi
       tunnistas  ta  “ainsaks  tunnetamatuks  asjaks   iseeneses,   millega
       mõtlemises ei ole obsoluutselt midagi ühist”.
             Kierkegaardi  ei   rahuldanud   määratleda   inimest   mõtleva
       olendina:   selles   ei   ole  inimese  olemus  ning  see  pole  tema
       eksistentsis peamine. “Tõeliselt  inimlik  on - kirg.  Kireta ei  saa
       eksisteerida.  Kõik  eksistentsiprobleemid   on   ühenduses   kirega.
       Kirg   on  eksistentsi  Alfa  ja  Omega.  Kirg   eelkõige.   Kirg  on
       eksistentsi  liikumapanev   jõud   ja  “subjektiivsuse  tipp”.
             Taani teoloogi  arvates  ei  või  inimest  niisiis  määratleda
       mõtleva  substansina,  loomuliku  olendina  ega  üldse  mingit  liigi
       “objektina”.  Tegelikult ei  saa  inimest  üldse  defineerida.  Olles
       kordumatu individuaalsus ja puht  subjektiivne  olend,  teeb  ta  end
       selleks,  mis  ta  on. “inimene on vaim. Aga mis on vaim? Vaim -  see
       on  Mina.”
             Küsimusele  “Mis  tähendab  olla  inimene?”,  Kierkegaard   on
       taandanud  filosoofia põhiküsimuse: mis  tähendab  olla?...
             Kierkegaard on end kunagi võrrelnud inimesega,  kes  elab  iga
       hetk kokku variseda ahvardaval pööningul.  Seejuures  ta  teab  seda.
       Sellepärast ongi tema filosoofias leidnud end  inimesed,  kes  elavad
       mahalõhkumisele määratud ühiskonnas, inimesed, kes “on kaotanud jalge
       alt igasugune pinna”.
             Võib olla tema filosoofilised tööd püüavad  nõu  anda,  aidata
       nendele inimestele. Ta ei taha õppida, vaid tahab,  et  inimesed  ise
       leiaksid otsust.
             V4ib-olla üks väljapääs, mida ta pakub  on:  “Mõistatuslik  ei
       tule olla mitte üksnes teiste jaoks, vaid ka iseendale.”
                            KASUTATUD KIRJANDUS:

????????, ?.  ??????????? ? ????. 1994.
??? ??????????. 1994.
Bõhhovski B. Kierkegaard (Suuri mõtlejaid). 1975.
Salumaa E. Kierkegaard. 1993.