Åäčíûé đûíîę


                        TALLINNA PEDAGOOGIKA ÜLIKOOL
                             SOTSIAAL TEADUSKOND

                           HALDUSJUHTIMISE ERIALA


                                HJV-21 KURSUS



                                Anton Võlitok

                                 Andrei Krek

                                Ruslan Furman
                               Aleksandr Bilõk



                                 Ühtne turg



               Euroopa Integratsiooni  Põhikursuse  uurimistöö



                                                       Lektor: Keit Kasemets



                                Tallinn 1999



Sissejuhatus.    3


Uksikisiku liikumisvabadus.  4


Elu- ja töökoha valik. 4


Kompaniide konkurentsivõime tõus. 5


Regionaalne koostöö.   5


Isikute vabaliikumine. 6


Kaupade vaba liikumise kindlustamine.   6


Teenuste liikumisvabadus.    7


Kapitali vaba liikumine.     7


Tarbijakaitse.   8


Kultuuripärandi kaitse.      8


Ühtse turu juhtimine.  8


Kas liikmesriik võib ühtsel turul rakendada autonoomset
konkurentsipoliitikat? 9


Keskonnakaitse.  10


Ühtsest turust ühtse valuutani.   10


Kokkuvõtte. 12


LISA  13



   Sissejuhatus.


   Miljonid kodanikud ning tahended kompaniid, suured ja väikesed, üle kogu
Euroopa on hakanud saama kasu Euroopa ühtsest turust. Sisepiirideta  Euroopa
Liit, mis sündis aastal  1993,  on  nüüdseks  muutunud  oma  kodanike  jaoks
igapäevaelu lahutamatuks koostiksosaks.  Firmad  on  leidnud  enestele  uued
turud, asutanud transnatsionaalseid partnerlusettevotteid ning oma  tootmise
struktuuri ümber korraldanud, et ära kasutada korraga 370 miljoni  tarbijani
kasvanud siseturu võimalusi. Tavalised inimesed  on  võitnud  kahel  viisil.
Ühelt poolt naudivad nad lisandunud liikumisvabadust, mis  lubab  neil  teha
sisseotse, töötada ja elada mistahes Euroopa Liidu  riigis.  Teisalt,  isegi
kui nad elukoha ei vaheta, on  neile  kui  tarbijaile  soodus  ühtse  turuga
kaasnev  suurem  kaupade  ja  teenuste  valik  ning  hinnakonkurents.  Neile
saavutustele vaatamata  nõuab  ühtse  turu  tugevdamine  ning  vastava  idee
lõpuleviimine siiski jätkuvaid jõupingutusi.  Kaubad,  teenused  ja  kapital
liiguvad küll juba vabalt, kuid mõnedel sisepiiridel teostatakse  ikka  veel
isikukontrolli. Probleem  seisneb vajaduses ühitada isikute  liikumisvabadus
nõudega saavutada kontroll rahvusvahelise  kuritegevuse üle  ning  ohjeldada
illegaalset sisserändu. Ärialal on aga tarvis ühelt  poolt  Brüsselis  asuva
Euroopa Komisjoni ning teiselt  poolt  liikmesriikide  valitsuste  koostööd,
kindlustamaks ühtse turu reeglite korrektset koostööd järgmist  (mis  praegu
pole veel sugugi üldine) ning vältimaks kaubandusele uute  de  facto  tõkete
püstitamist lisanduvate siseriiklike eeskirjade  läbi.  Ühtse  turu  loomine
oli protsessi algus, mitte lõpp. Selle  ettevõtmise  käigushoidmine  kujutab
endast pidevalt väljakutset.
   Ühtse    turu    loomine     Euroopas     on     tõenäoliselt     suurim
majandusintegratsiooni projekt, mis kunagi on  ette  võetud.  Seitsme  aasta
jooksul  on  Euroopa  Liit  ning  selle  liikmeriigid  transformeerinud   12
eraldiseisvat riiklikku turgu üheks  üksuseks.  Selle  hiiglasliku  ülesande
lahendamisega, millega alustati aastal 1985, jõüuti  põhijoontes  lõpule  1.
jaanuariks 1995. Sealtpeale on ühtse turu eelised  laienenud  Euroopa  Liidu
uutele liikmetele, kes ühenesid liiduga 1995. aastal. Ühtse turu  saavutused
vajavad kaitset ning  edasiarendamist.  Selle  ülesande  raskust  ei  tohiks
alahinnata.  Ühtne  turg  kujutab  endast  vältimatut  eeldust  sellele,  et
teostuks järgmine aste Euroopa Liidu  integratsioonis,  ja  nimelt  üleminek
majandus- ja valuutaliidule (EMU). Samuti annab ainult ühtne turg  Euroopale
võimaluse väljatulekuks majanduslikust surutisest.
   Ühtse turu eesmärk on integreerida  liikmesriikide  majandused,  mis  ei
tähenda, et taotletaks rahvuslike erinevuste kõrvaldamist  keele,  kultuuri,
identiteedi või  traditsioonide  valdkonnas.  Pigem  vastupidi,  ühtne  turg
põhineb sellel,  et  liikmesriigid  tunnustavad  üksteise  reegleid.  Samuti
lähtub ühtne turg subsidaarsuse põhimõttest, mille  järgi  otsused  võetakse
vastu tasemel, mis on tavakodanikule võimalikult lähedalt.
   Ühtse turu loomine  oli  keerukas  protsess,  mis  nõudis  üksikasjalike
seaduste  vastuvõtmist  äärmiselt  mitmekeistes   valdkondades,   eesmärgiga
vabaneda  riikidevahelistest   füüsilistest,   tehnilistest   rahanduslikest
tõketest.


   Uksikisiku liikumisvabadus.


   Tavaliste reisijate jaoks on kontrolli ühtse turu sisepiiridel tunduvalt
vähendatud.   Isikukontroll   on   veel    säilinud    meresadamates    ning
lennujaamades,  kuid  eesmärgiks  on   seegi   ära   jätta.   Piirikontrolli
lõpetamisega  kaasnes  piirangute  kõrvaldamine   kaupade   koguselt,   mida
reisijaid võivad osta mistahes teises Euroopa Liidu  riigis  ning  tuua  oma
kodumaale, tingimusel, et ostetud  kaup on määratud isiklikuks tarbimiseks.
   Maksud nendelt kaupadelt makstakse tavalises korras neis  riikides,  kus
nad ostetakse. Reisijad võivad seetõttu  kõige  enam  nende  kaupade  puhul,
mille hind või millelt võetavad maksud riigiti enim erinevad.
   Lisaks maksuvabadusele ostudele võivad isikud, kes liikmesriikide  vahel
reisivad õhu teel või meritsi,  ikka  veel  nautida  tollivabu  oste,  kuigi
ranged võttes ei peaks sellised soodustused ühtse turu raames enam  kehtima.
Soodustused jäävad siiski jõosse aastani  1999  ning  kuni  selle  tähtajani
alluvad tollivabad ostud ka spetsiaalsete piirangutele.


   Elu- ja töökoha valik.


   Ühtne turg kujutab endast palju enamat kui vaba  reisimist  ja  soodsate
hindade   jahumist.  Üks  ühtse  turu  aluspõhimnõtteid  on,  et  töölistel,
üksikettevõtjail ja ametit  õppivail  isikuil  on  vabadus  valida  elu-  ja
töökoha teises liikmesriigis, ilma et nad  seeläbi  kaotaksid  õiguse  töötu
abirahale oma kodumaal.
   Ühtses  turus  on  kehtestatud  terve  rida  direktiive,   mis   tagavad
töölistele teatava sotsiaalse kaitstuse tasemele.
   Tervishoid ja töökaitse on valdkonnad, kus ühtne  turg  on  sotsiaalsest
aspektist vaadatuna teinud suurimaid edusamme. 1993. aasta  alguses  jõustus
Euroopa Liidu üldine direktiiv, mis  kehtestab  põhimõtete  kogumi  tööliste
turvalisuse ja töökaitse alal.  Samuti  on  vastu  võetud  spetsiifilisemaid
direktiive tööaja pikkuse, seadmete kasutuse ning kaitseriietuse suhtes.
   Ühtse turu pädevuses  ei  ole  mitte  kõik  sotsiaal-  ning  tööjõulaste
seaduste aspektid. Seadused, mis reguleerivad töölevõtmist  ja  vallandamist
ning  ametiühingute  tegevust,  kuuluvad  liikmasriikide  valitsuste,  mitte
Euroopa Liidu võimkonda.
   Üldprintsiip, mille järgi iga  liikmesriigi  kodanikul  on  õigus  elada
mistahes teises liikmesriigis,  on  nüüdseks  fikseeritud  Euroopa  Ühenduse
lepingu peatükis,  mis  käsitleb  liidu  kodakonsust.  Lisaks  annab  leping
teises liikmesriigis elavatele alalistele elanikele õiguse valida ning  olla
valitud nii kohalikel kui Euroopa  Liidu  valimistel  asukohamaa  kodanikega
võrdsetel alustel.
   Vabadus reisida ja oma äriasju ajada üle ogu  Euroopa  niisama  lihtsalt
kui omaenese kodumaal on  Euroopa  Liidu  kodanikul  jaoks  võimsaim  sümbol
tähistamaks ühtset turgu ja Euroopa Liidu ennast.


   Kompaniide konkurentsivõime tõus.


   Ühtne turg tõustab Euroopa  firmade  konkurentsivõimet  seeläbi,  et  on
loonud suurima turu  industrialiseeritud  maailmas.  Eesmärk  on  anda  anda
firmadele  võimalus  suuremateks  toodangu  seeriateks,  kindlustada   neile
suurtootmise eelised, lihtsustatud standardid  ja  ligipääs  teiste  Euroopa
Ühenduse  maade  poolt  pakutavatele  riiklikele   lepingutele.   Kõik   see
võimaldab firmadel omahinda alandada, mis omakorda  viib  hindade  langusele
euroopa tarbija jaoks.


   Regionaalne koostöö.


   Programm LACE (ühendamine, abi ja koostöö Euroopa piirialade jaoks), mis
sündis 1990. aastal,  on  Euroopa  Piirialade  Assotsiatsiooni  nõupidamiste
uuemaid tulemusi.
   Programm, mis on avatud kõigile Euroopa  piirialadele,  seisneb  eeskätt
nende regioonide  kohta  käiva  teabe  ja  kogemuste  vahetamises.  Programm
hõlmab  tervet  rida  valdkondi-  tehnilist  abi   (ruumide   ja   varustuse
seotamine), sidemete võrgu tekke soodustamist piirialade  vahel  (mis  võiks
tulemuseks anda ühiseid turu- uuringuprogramme ning ühisostulepinguid)  ning
teabelevituse   ning  reklaami  edendamist  (piirialade  ettevõtete   ühised
turustus- ja  reklaamistrateegiad).  Senised  meetmed  võtab  kokku  vastava
andmepanga loomine.



    Isikute vabaliikumine.


    Suurim valdkondades, milles ühtse turu esialgne programm  on  lõplikult
ellu viimata, on isikute vaba liikumine. Euroopa Liit ja tema  liikmesriigid
on enestele  võtnud  vääramatu  kohustuse  kõrvaldada  kõik  piirikontrillid
isikute üle, kes ületavad piiri  kahe  liikmesriigi  vahel.  Isikutõendavate
dokumentide  kontrolli  mahtu  on  juba  praeguseks  vähendatud,  aga  selle
täielik ärajatmine on osutunud raskeks.
   Liikmesriigid    ilmutavad    vastumeelsust    lahtiste    piiride    ja
liikumisvabaduse vastu, kui selle eest makstav  hind  tähendab  mobiilsemaid
kurjategejaid  ja  seega  turvalisuse  vähenemist  ning  ühtlasi  piiramatut
immigratsiooni.
   Selleks, et  anda  kodanikele  täielik  liikumisvabadus,  tagades  neile
samaegselt  turvalisuse  ja  kaitse,  on  tarvis  võtta  mitmeid   meetmeid.
Valitsustel on tulnud nii individuaalsed kui ka omavahelises koostöös  välja
töötada  meetodeid  illegaalse  immigratsiooni  vastu  ja   tõhusaks   tööks
kuritegevuse tõkestamisel,  rakendades  sealhulgas  vajadusel  juhukontrolli
riigipiire.
   Lliikumisvabadus   Euroopa   Liidu    sees    eeldab,    et    sisemiste
piirikontrollide kõrgvaldamisega kaasneb vastavalt rangem  järelvalve  liidu
välispiiridel. Tähendab ju sisepiiride kadumine, et kui  isikud  väljaspoolt
Euroopa Liitu on kord  juba  jõudnud  liidu  territooriomile,  naudivad  nad
samasugust  liikumisvabadust  kui  liidu  kodanikud.  Seetõttu   peab   igal
liikmesriigil olema piisavalt põhjust usaldada teiste  liikmesriikide  poolt
välispiiridel teostatud kontrolli  tõhusust  ning  vastavust  kooskõlastatud
nõudmistele.


   Kaupade vaba liikumise kindlustamine.


   Tõkete kõrvaldamine kaupade vabalt liikumiselt  oli  tõenäoliselt  ühtse
turu programmi dramaatilisemad saavutusi. Samal ajal on  see  valdkond,  kus
saavutatu näib olevat kõige suuremas  ohus.  Näiteks,  kuigi  ettevõted  üle
kogu Euroopa möönivad  piirikontrillide  kõrvaldamise  arvelt  saadud  tulu,
võivad mõnedki neist tunda, et lisandunud  paberitöö,  mis  nüüdsest  langeb
nende endi õlgadele, vähemalt osaliselt kahandab uue süsteemi eelised.
   Briti   Tööstusharude   Föderatsiooni   (CBI)    poolt    läbi    viidud
ülevaateuurimuse kohaselt  kehtib  eelöeldu  iseäranis  käibemaksu  kogumise
alal.  Otsus   lõpetada   piiriületuspunktides   kontroll   eksporditavetelt
kaupadelt  käibemaksu  maksmise  üle  on   tunduvalt   kiirendanud   kaupade
liikumist,   samas   tuleb   nüüd   ettevõtetel   enestel   esitada   vastav
dokumentatsioon    omaenese    maa    riiklikele    käibemaksu    koguvatele
ametkondadele.
   Analoogiline on olukord kauplemisstatistika puhul: andmed,  mida  siiani
kogusid  tolliametnikud  piiril,  peavad  nüüd  laekuma  otse  ettevõtetelt,
lähtudes nende  käibest.  Seejuures  võivad  aga  nimetatud  nõudmise  poolt
ettevõttele tekitatud nõudmise  halduskulud  Euroopa  Liidu  piires  riigiti
oluliselt erineda.


   Teenuste liikumisvabadus.


   Teenuste sektor kujutab enndast suurimat tööandjat kõigis Euroopa  Liidu
maades. Hoolimata teenustesektori suurest  osatähtsusest  edenes  kompaniide
vabadus müa  teenuseid  teistes  Euroopa  Liidu  maades  esialgu  aeglaselt.
Näiteks finantsteenuste alal  jõuti  ühtse  turu  poolt  määratud  tähtajaks
1.jaanuar 1993 täieliku liberaliseerimisega valmis ainilt  pangandusteenuste
osas.  Kindlustusteenuste  alal  tekkis  ühtne  turg  1.juuliks  1994   ning
samasugune direktiiv investeerimisteenuste liberaliseerimise  kohta  jõustub
alles 1.jaanuarist 1996.
   1994.aasta kevadel võeti vastu Euroopa Liidu direktiiv, mille eesmärgiks
on  tagada   hoiustajatele   ja   investeerijatele   teatav   miinimumkaitse
rahvusvaheliste pankrottide korral nagu seda  oli  Rahvusvahelise  Krediidi-
ja Kommertspanga (BCCI) laineidlöönud juhtum, kus  tuhanded  väikehoiustajad
üle kogu Euroopa oma raha  kaotasid.  Edaspidi  on  hoiustajatele  sellistes
olukorras garanteeritud kahjutasu kuni 20000 ECU ulatuses.
   Kaugsideteenuste alal toimub liberaliseerimine  kiire  tempoga.  Euroopa
Liit  on  ammu  tunnustanud  vajadust  vabastatud  ja   konkurentsivõimelise
kaugsidesektori järele niihästi selle sektori enese arengu  huvides  kui  ka
seepärast,  et  kaugside  kujutab  endast  üht   olulisemat  osa   kaasaegse
majanduse     infrastruktuuris.     Kõrgekvaliteedilised     ja      tõhusad
kaugsideteenused  on  keskse  tähendusega   tööristad   paljudele   teistele
majandussektorile alates pangandusest ja tootmisest kuni transpordini.


   Kapitali vaba liikumine.


   Kapitali vaba liikumine oli ühtse turu nelja vabaduse  hulgast  esimene,
mida õnnestus ellu viia.
   Teedrajav  direktiiv,  mis  kõrvaldas   igasuguse   kontrolli   kapitali
liikumiselt, võeti vastu  aastal  1988.  Sellele  on  järgnenud  terve  rida
direktiive,  mis  on  liberliseerinud  pangandus-  ja  finantsteenused.  Üks
oluline  element,  mis  veel  puudub,  on  direktiiv  selle  kohta,   kuidas
maksustada hoiuseid. Nimetanud direktiivi vastuvõtmist on siiani  takistanud
eriarvamused liikmesriikid vahel.



   Tarbijakaitse.


   Tänapäeval on tootjail ja müüjail  lubatud  turustada  üksnes  selliseid
kaupu,   mille    ohutuse    nad    garanteerivad.    See    kehtib    mitte
üksneslaiatarbekaupade suhtes, vaid ka  spetsiifiliste  toodete  puhul  nagu
näiteks  mitmesugused  ohtlikud  ained.  Väga  täpsed  reeglid  nõuavad,  et
toodete märgistustel oleks selgelt  väljendatud  riski  olemus  ning  toodud
kasutamisjuhised.  Näiteks  annavad  laiatarbekaupadek   nagu   pesupulbrid,
lahustid, värvid jne.  Rakendatavad  seitse  sümbolit  vahetult  visuaalselt
edasi sõnumi ohu laadist ( plahvatusohtlik, kergestisüttiv, sööbiv, jne.).
   Kirjeldatud raamistik kehtib Euroopa Ühenduse tasemel.  Sellest  allpool
vastutavad toodete järelvalve eest ka liikmesriikide riiklikud organid,  kes
teostavad igapäevast  kontrolli  tootmis-  ning  müümispaikades.  Peaks  aga
ohtlik toode siiski läbi  võrgu  lipsama,  peatab  selle  edasise  liikumise
ühenduse infovahetuse ja kiire hoiatuse süsteem. Liikmesriik, kes  kõrvaldab
turult toote, mis kujutab endast  vahetut  ohtu  tarbijale,  olgu  see  siis
toidu- või tööstuskaup, peab sellest viibimata teatama Euroopa  Komisjonile,
mis seejärel alarmeerib  teisi  liikmesriike  mõne  tunni  jooksul,  nii  et
viimastel on võimalik otsekohe vajalikud meetmed võtta.



   Kultuuripärandi kaitse.


   Algselt seadis Rooma lepingu paragrahv 36 tingimuseks, et  liikmesriigid
võivad keelustada või  piirata  “kunstilise,  ajaloolise  või  arheologilise
väärtusega rahvusliku vara” eksporti. Seda  õigust  ühtse  turu  loomine  ei
kõrvaldanud   ja   tollikontrolli   kaotamine   sisepiiridel   pole   jätnud
kunstiteoseid ilma  tõhusast  kaitsest,  mida  nüüd  korraldatakse  ühenduse
tasandil. Nii näiteks võidakse  alates  1993.  Aastast  mõnede  kategooriate
puhul  nimetatud  kaupadest  nõuda  nende   väljaviimiseks   Euroopa   Liidu
piiridest eelnevat luba. See luba, mille  väljastab  tolliteenistus  riigis,
kus vastav kultuurivara õiguspäraselt asub, omab  kehtivust  kõigis  Euroopa
Liidu riikides. Peale  selle,  kultuurikaubad,  mis  ebaseaduslikult  asuvad
mõnes liikmesriigis,  tuleb  teatud  tingimustel  tagastada  liikmesriigile,
kust nad algselt pärinevad.


   Ühtse turu juhtimine.


   Suurem osa ühtse turu sedusadlusest on esitatud direktiivide kujul. Need
võetakse vastu Euroopa Liidu tasandil ning neis  püstitatakse  nõudmised  ja
eesmärgid, mida peavad respekteerima kõik liikmesriigid.
   Nende jaoks, kes vastutavalt ühtse turu juhtimise eest,  on  olulisimaks
ülesandeks   hoolitseda   selle    eest,    et    diriktiivid    korrektselt
transponeeritaks   ning    täide    viidaks.    Ebaõige    või    ebatäielik
transponeerimine või  koguni  transponeerimise  puudumine  ning  ebapiisavad
täideviimisprotseduurid võivad viia selleni, et Euroopa õigust  rakendatakse
erinevate liikmesriikide valitsuste poolt  erinevalt.  Sellest  omakorda  v-
ivad  esile  kerkida  uued,  lisatakistused  kaupade   ja   teenuste   voole
liikmesriikide vahel, niisiis olukord,  mis  on  täpselt  vastupidine  ühtse
turu poolt taotletavale.
   Kindlustada,  et  direktiivid  tõepoolest  transponeeritakse  riiklikeks
seadusteks, on  muidugi  eeskätt  liikmesriikide  valitsuste  õlesanne.  Aga
Euroopa Komisjonil lasub samuti vastutus tagada,  et  liikmesmaad  täidaksid
neile Euroopa õiguse poolt pandud kohustusi. Komisjon  peab  seega  teostama
järelvalvet transponeerimismeetmete üle,  kontrollimaks,  et  neid  meetmeid
tõepoolest võetakse ning et nad vastavad ig direktiivi nõudmistele.


   Kas liikmesriik võib ühtsel turul rakendada autonoomset
   konkurentsipoliitikat?


   Ühtsel  turul  on  kõkide  liikmesriikide   ettevõtetel   õigus   kõigis
liikmesriikides müüa oma tooteid, osta vajaminevaid kaupu ja teenuseid  ning
laiendada oma tegevust otseinvesteeringute teel.
   Euroopa Liidus on volitusedära jagatud  liidu  enese  ja  liikmesriikide
vahel selliselt, et liit hoolitseb küsimuste eest, mis olemuslikult  vajavad
käitlust liidu tasemel, sellal kui liikmesriigid  teostavad oma võimu  neil,
kaugelt arvukamail, juhtudel, kus  rahuldav  lahendus  on  kergemini  leitav
liikmesriigi tasandil.
    Hea näide  sellise  tööjaotuse  kohta  on  1989.  Aastal  vastu  võetud
ettevõtete ühinemist  reguleeriv  määrus:  selles  eristatakse  suuri,  kogu
ühendust  puudutavaid  ühinemisi,  mille  ühe  teostab   kontrolli   Euroopa
Komisjon, ja ühinemisi, millel on üksnes siseriiklik mõju ning  mille  puhul
järelvalve    on    jäetud    vastava    riigi     pädevusse.    Kirjeldatud
tööjaotusprintsiip  ei  piirdu  ühinemistega,   vaid   kehtib   ühtse   turu
konkurentsipoliitika kohta tervikuna.
   Mis puudub tarbijaisse, siis kaubad, mida  nad  ostavad,  on  tänapäeval
aina  sagedamini  pärit  teistest  liikmesriikidest.  Tulemuseks  on  suurem
kaupade valik ning  ühtlasi  ettevõtete  järjest  kahanevad  võimalused  ära
kasutada suuri hinnaerinavusi riikide vahel. Konkurents on üha enam  hakanud
ületama riigipiire.



   Keskonnakaitse.


   Ühtse turu tugevdamine ja keskonnakaitse ei  ole  omavahel  olemuslikult
vastuolus; vastupidi, need kaks tegevussuunda täiendavalt  teineteist.  Juba
Ühtse Euroopa Akt 1987. Aastast deklareeris, et ühtse turu programmi  lõplik
elluviimine  on  muuhulgas  põhilisi  vahendeid   saavutamaks   püsikindlat,
inflatsioonivaba  ning  samas  keskkonnasõbralikku  majaduskasvu.  Varasemat
rõhuasetust kiirele kasumile elukeskkonna allkäigu arvel  on  asendamas  uus
lähenemisviis,  mille  kohaselt   konkurents   ja   tõhusus   loovad   aluse
püsikindlale pikaajalisele majandusarengule niihästi Euroopa Liidu  siseselt
kui ka rahvusvahelises ulatuses.
   Euroopa Liidu  viies  keskkonnakaitsealaste  abinõude  plaan  näeb  ette
töötada välja integreeritud lähenemisviis,  tagamaks  tõhusaimate  meetodite
rakendamine taotlustes leida püsikindlam tee majandus- ja  sotsiaalarenguks.
See on oluline mitte üksnes keskkonnakaitse seisukohalt, vaid ka ühtse  turu
enese eduks pikemaajalises  perspektiivis.  Ühtsel  turul  on  võimatu  olla
elujõuline   ilma   püsikindlate   tööstus-,   energia-,   transpordi-    ja
turismipoliitikateta, need  aga  omakorda  saavad  põhineda  ainult  tervel.
Elukeskkonnal.
   Paljud   keskkonnakaitseküsimused,   nagu    näitekss    kliimamuutused,
happevihmad ja kontroll heitmete üle  ületavad  riigipiire  ning  neid  saab
lahendada  ainult  ettevõtete  ja  majandussektorite  koostöös,   tarvitades
erinevate poliitiliste suundmuste sulamit. Juba seetõttu on nende  küsimuste
lahendamine kergeim ühtse turu raames.


   Ühtsest turust ühtse valuutani.


   1.jaanuaril 1999 võtsid 11 Euroopa liikmesriiki kasutusele  ühise  raha-
euro. Rahvusvaluutad kaovad järkjärgult käibelt  ning  nende  asemele  tuleb
rahaühik, mille kehtivispiirkond haarab kolmandiku Euroopast, peaaegu  poole
Euroopa rahvustikust. Euro  on  rahvusvaheliste  rahaturgude  üks  juhtivaid
vääringuid.
 o Majandus- ja rahaliidu kuuluvad riigid.
   Vastavalt Euroopa Ülemkogu otsusele  1.juulist  1998  alustasid  Euroopa
Liidu majandus- ja rahaliidu (Economic and Monetary  Union-  EMU)  kolmandat
faasi  ehk  ühisraha   kasutuselevõttu   Saksamaa,   Prantsusmaa,   Itaalia,
Hispaania,  Portugal,  Iirimaa,  Holland,  Belgia,  Luksemburg,  Austria  ja
Soome.
 o EMS ja ERM.
   1978.aastal  otsustas  Euroopa   Üülemkogu   käivitada   uue   rahaliidu
programmi, mille nimeks sai Euroopa Rahasüsteem (Europen  Mmonetary  System-
EMS).  Selle  osana  käivitus  1979   aastal   valuutkoridor,   Vahetuskursi
Mehhanismi (Exchange-Rate Mechanism- ERM) nime all.
 o EMU programm käivitub.
   Vastupidiselt Warneri  plaani  (selle  plaani  põhjal  käivitas  Euroopa
Ühendust 1972.aastal esimese Euroopa riikide valuutakoridori.  Baasvaluutaks
oli USA dollar, millega  ülejäänud  ühenduse  valuutad  seoti  kindla  kursi
põhjal.)  oli ERMi käivitamine edukas. See andis Euroopa Ühendusele  julgust
arendada rahaliidu loomise plaani edasi. 1986 aastal sõlmitud Ühtse  Euroopa
Aktiga kuulutati majandus- ja rahaliidu  programm  üheks  Euroopa  Ühenduste
poliitiliseks prioriteediks. 1989 aastal esitas  tollane  Euroopa  Komisjoni
president Jacques Delors plaani, mis nägi ette juba  konkreetse  tegevuskava
rahaliidu  käivitamiseks.  Samal  aastal  kinnitas  Euroopa  Ülemkogu  selle
plaani  oma  konverentsi  Madriidis.  Fikseeriti  rahaliidu  ettevalmistavad
etapid:
   1.etapp oli aastatel 1990-1993. Selle  käigus  tugevdati  ERMi  süsteemi
ning   kaotati   liikmesriikides   kehtinud   piirangud   kapitali    vabale
liikumisele, pangandustegevusele ning valuutade konverteerimisele.
   2.etapp oli aastatel 1994-1998. Selle alguses alustas  tegevust  Euroopa
Rahainstituut   (EMI).   EMI   ülesandeks   sai    EMU    kolmanda    etappi
ettevalmistamine,  mis  peamiselt  tähendas  hooletsemist  selle  eest,   et
Euroopa    Liidu    liikmesriikide    rahanduslikud    näitajad    vastaksid
konvergentsikriteeriumidele.  1997  aasta  Amsterdami   lepinguga   leppisid
Euroopa Liidu liikmesriigid kokku, et kriteeriumide  sisu  ei  “pehmendata”,
st  EMU  aluseks  jäi  konservatiivne  raha-  ja  eelarvepoliitika.  Euroopa
Ülemkogu kinnitas 1998.aastal need  riigid,  mis  pääsesid  EMU  kolmandasse
etappi ning külmutas nende valuutade kursid ECUga.
   3.etapp  algas  1.jaanuaril  1999.  Üheteistkümnes  EMU  riigis   hakkas
elektroonilisel kujul kehtima ühine  arveldusühik  euro,  mis  asendas  ECU.
1.jaanuaril 2002 saab eurost EMUs ainus maksevahend.  Rahvusvaluutad  kaovad
käibelt. EMI asemel alustas  1999.aastal  tööd  Euroopa  Keskpank  (European
Central Bank- ECB) ja  Euroopa  Keskpankade  Süsteem  (European  systems  of
Central Banks- ESCB).
 o Euro.
   1995.aastal otsustas Euroopa Ülemkogu, et Euroopa Liidu ühisraha  hakkab
kandma nimet “euro”. Sellise nime valimiseks oli eelkõige kolm põhjust:
   -“euro” sümboliseerib Euroopa identiteeti;
   -“euro” on lühike ja suurepärane nimetus rahale, mida hakkavad  kasutema
keeleliselt väga erinevad rahvad;
   -“euro” tähendus on kõigis keeltes sama. Selle  nimetuse  kasutamist  ei
takista  ajaloolis-poliitilised   traditsioonid   ning   kultuurilised   või
religioossed eripärad.



   Kokkuvõtte.


   Ühtne turg ei kujuta endast pelgalt ühte sammu teel  täieliku  majandus-
ja valuutaliiduni. Ta peab ühtlasi täitma liidu jaoks arku rolli  ajal,  mis
see valmistub kaheks uueks väljakutseks, millele tuleb  vastata  enne  2000.
aastat. Päevakorda  tulevad  sellised  olulised  küsimused  nagu  laialdased
insitutsionaalsed  reformid,  lepingu  laiendamine   hõlmamaks   riigikaitse
valdkonda ja Euroopa Liidu  demokraatlike  struktuuride  tugevdamine.  Teine
väljakutse seisneb Euroopa Liidu uues laiendamises.



   LISA



   Jah ühtsele turule.
   Enam kui pooled eurooplastest (54%) tunnevad end  pärast  Euroopa  ühtse
turu  kehtestamist  1.jaanuaaril  1993  olevat  “väga/üsnagi  lootusrikkad”.
Umbes 35% on “väga/küllaltki murelikud” ja 11%-l ei  ole  mingi  seisukohta.
Kõige  optimistlikumad  on  hollandlased  (70%  “väga/üsnagi  lootusrikkad),
iirlased  (69%),  kreeklased  (64%)  ja  taanlased  (61%).  Neile  järgnevad
itaallased ja belglased (57%), portugallased (54%),  hipaanlased  ja  britid
(53%), sakslased (51%) ja prantslased (47%).
   Toodud arvud on saanud 12  liikmesriigis  1994.a.  kevadel  läbi  viidud
avaliku arvamuse küsitlusel.

-----------------------
[pic]