Lahingulaev Bismarck



                     Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium



                           Saksamaa lahingulaevad


                                  Aastatöö

                               Roman Belogurov

                               Secunda loodus



                                                       Juhataja: Rainer Saks



                                 Pärnu 1999



                                 Saksamaast



   Vastavalt  Versilles’  lepingu  otsusele  anti  suurem  osa  Saksamaa   1
maailmasõja aegsest  laevastikust  üle  võitjariikidele.  Saksa  laevastikul
lubati pidada  vaid  6  soomuslaeva,  6  kergeristlejat,  12  hävitajat,  12
torpeedopaati ja sellist hulka  traalerid,  mis  oli  vajallik  ümbritsevate
merealade puhastamiseks miinidest. Kõik Saksa  allveelaevad  tuli  ära  anda
või hävitada ja uute allveelaevade juurdeehitamine oli keelatud.
   Sakslased  jätsid  tõepoolest  esialgu  alles  kuus   soomuslaeva.   Uues
sõjalises situatsioonis võis neid kasutada  kui  ujuvpatareisid,  mitte  kui
laevu, millega  merelahinguid  pidada.  Kergeristlejaid  jäi  1  maailmasõja
järgsesse Saksa laevastikku millegipärast siiski kaheksa – kaks üle  lubatud
arvu.
  2 maailmasõja alguseks oli eelnimetatud laevadest  alles  veel  vaid  kaks
soomuslaeva   –   ”Schlesien”   ja   ”Schleswig-Holstein”,   mida   kasutati
suurtükiõppelaevadena. Kõik  kaheksa  1  maailmasõja  aegset  kergeristlejat
olid vahepealse 20  aastag  kas  sulatusahjudesse  rännanud  või  kai  ääres
roostetavateks ujuvkasarmuteks saanud. Vahepeal aga oli  ehitatud  kuus  uut
kergeristlejat , mis kõik kandsid Saksa  linnade  nimesid.  Neist  esimesena
sai 1925. aastal valmis ”Emden”.
   Aastail  1929-1930  said   valmis   kolm   kergeristlejat:   ”Karlsruhe”,
”Köningsberg” ja ”Köln”. Nende pikkus oli 174  meetri  ja  relvastatud  olid
need ühesa 150-mm suurtükiga.  Lisaks  63000-hobujõulistele  auruturbiinile,
mis andsid neile laevadele  kiiruseks  kuni  32  sõlme,  olid  selle  seeria
kergeristlejail abijõuseadmeiks veel 1800-hobujõulised diiselmootorid.  Need
olid tunduvalt väiksema kütusekuluga kui auruturbiinid ja  nende  abil  võis
laev 10-sõlmilise kiirusega läbi sõita  kuni  10000  meremiili  (18500  km).
Laevade veeväljasurve oli 6650 tonni, kuid kuna  Versailles’  lepinguga  oli
määratud, et Saksa laevastiku kergeristlejate veeväljasurve  või  olla  kuni
6000 tonni, siis oma uute ristlejate seesugusest  veeväljasurvest  sakslased
ametlikult teatasidki.
  Aastail 1931 ja 1935 said valmis veel kaks kergeristlejat –  ”Leipzig”  ja
”Nürnberg. Olles ligikaudu samade mõõtmete ja põhirelvastusega nagu  eelmise
seeria laevadki, oli neil rohkem  õhutõrjerelvastust  ja  eelmistest  erinev
jõuseade,  mis   koosnes   60000-hobujõulistest   turbiinidest   ja   12400-
hobujõulistest diiselmootoreist.
  Aastail  1928-1932  alustati  Saksamaal  kolme  sõjalaeva  ehitamist,  mis
üldlevinud   põhimõttest   lähtudes   ei   mahtunud   ühtegi   tolleaegsesse
laevaklassi.   Need   olid    raskeristleja    mõõtudega    laevad,    mille
pearelvastuseks oli kuus 280-mm suurtükki kahes soomustornis. Sakslased  ise
nimetasid  oma  loomingu  soomuslaevadeks   (Panzerschiff),   inglased   aga
mõtlesid  nende   jaoks   välja   naljatermini   –   pocket   battleship   –
taskulahingulaev. See  nimetus  läks  käibele  paljudes  keeltes,  ka  eesti
keeles.  Kuna   Versailles’   lepinguga   oli   Saksamaa   lubatud   ehitada
soomuslaevuveeväljasurvega kuni 10000 tonni, siis  nende  laevade  sellisest
veeväljasurvest ametlikult teatatigi. Tegelikult oli kahe  esimese  laeva  –
”Deutschlandi”  ja  ”Admiral  Scheeri”  täelik  veeväljasurve  15800  tonni,
seeria  viimasel  laeval  ”Admiral   Graf   Speel”   koguni   16200   tonni.
”Deutschland” sai valmis 1933, ”Admiral Scheer” 1934 ja ”Admiral Graf  Spee”
1936.   Jõuseadmeiks   olid   taskulahingulaevadel    diiselmootorid,    mis
võimaldasid  ”Admiral  Scheeril”   ja   ”Admiral   Graf   Speel”   täiendava
tankimiseta läbi sõita kuni 19000  miili  (35000  km),  ”Deutschlandil”  aga
koguni 21500 miili (40000 km). See on keskeltläbi  kaks  korda  rohkem,  kui
oli tolleagsete tavapäraste – auruturbiinide  ja  õliküttega  lahingulaevade
läbisõidukaugus.
   Pärast  natside  võimuletulekut   sai   Saksamaa   välispoliitika   üheks
põhiliseks   survesuunaks   Versailles’   lepingu   sõjaliste    kitsenduste
kaotamine.   Ja   18.   juunil   1935   sõlmitigi   Londonis   Inglise-Saksa
mereväekokkulepele,  mis  tühistas  senised  Saksa  laevastikku  kammitsenud
piirangud. Inglismaa andis oma nõusoleku, et Saksamaa  võib  ehitada  endale
pealveelaevastikku,  mille  tonaaz  oleks  35%  Inglismaa  pealveelaevastiku
kogutonnaazist, ning allveelaevastiku,  mille  tonaaz  oleks  45%  Inglismaa
allveelaevastiku kogutonnaazist.
  Tegelikult oli Saksamaa oma uut laialdast  laevaehitusprogrammi  alustanud
juba enne mereväekokkuleppe sõlmimist. Allveelaevu  hakati  ehitama  ilmselt
juba 1934. Aastal, sest esimene  neist  sai  valmis  vaid  11  päeva  pärast
mereväekokkuleppe sõlmimist – 29. juunil 1935.
   Londoni  lepe  andis  Saksamaale  õiguse   ehitada   kaks   35000-tonnise
veeväljasurvega lahingulaeva. Uute lahingulaevade ehitamisega  tehti  algust
1936. aastal ja need  olid juba tõsised laevad, mis said endale kaheksa 381-
mm  peakaliibrisuurtükki.  Vettelaskmisel  ”Bismarck”  ja  ”Tirpitz”  nimeks
saanud laevad olid sõja algul veel ehitamisel  ja  valmis  said  need  alles
vastavalt 1940. ja 1941. aastal. Ja  muidugi  pole  ime,  et  needki  laevad
osutusid lubatuist veidi kopsakamaiks – ”Bismarcki” täisveeväljasurveks  sai
ligi 51000 ja ”Tirpitzil” koguni ligi 53000 tonni.
   Londoni  lepe   lubas   Saksamaal   ehitada   veel   viis   10000-tonnise
veeväljasurvega raskerislejat. Ja aastail 1935-1937 alustatigi viie  risleja
ehitamist, mis  vettelaskmise  järjekorras  said  nimeks  ”Admiral  Hipper”,
”Blücher”, ”Prinz Eugen”, ”Seydlitz”  ja  ”Lützow”.  Relvastatud  olid  need
küll  Washingtoni  konverentsi  otsusele  vastavalt,  kuid  kippusid   jälle
lubatust suuremad tulema – täisveeväljasurvega 18200-18400  tonni.  Aga  see
selgus muidugi alles pärast sõda- nagu  teistegi  suurte  Saksa  sõjalaevade
puhul.
  Sõja alguseks sai valmis ainult  üks  raskeristleja  –  ”Admiral  Hipper”.
”Blücher” sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja ”Prinz Eugen” 1.  augustil
1940. ”Lützow” müüdi 1940. aastal suures  sõprustuhinas  Nõukogude  Liidule,
kus kandis esialgu  ”Petropavlovski”, aastail  1944  –  1953  aga  ”Tallina”
nime. Ristleja oli Saksamaalt ära toodud ilma turbiinideta ja  vaid  osalise
relvastusega  ja  nii  ta  jäigi,  sisuliselt   sai   teda   kasutada   vaid
ujuvpatareina. Seeria viiendast laevast – ”Seydlitzist”  üritasid  sakslased
sõja jooksul ehitada lennukikandjat, kuid see töö jäi lõpetamata.
  Allveelaevu jõuti Saksamaal sõja alguseks valmis ehitada 57. Neist 30  oli
väikesi (lähitegevusallveelaevu),  18  keskmist  allveelaevu  ning  9  suurt
ookeaniallveelaeva.
  Kuni 1935. aastani kandis Saksamaa laevastik nimetust Reichsmarine,  sealt
alates  Kriegsmarine.  Laevastiku  juhataja  oli   sõja   algul   63-aastane
suuradmiral Erich Raeder.



                             Inglismaa laevastik


  Pärast I maailmaasõja lõppu  oli  Inglismaal  tohutu  sõjalaevastik,  kuhu
1919. Aasta 1. Jaanuari seisuga kuulus 33 lahingulaeva, 9  lahinguristlejat,
21 soomuslaeva, 114 ristlejat, 514  hävitajat,  155  allveelaeva  ning  juba
isegi 3 lennukikandjat.
  Kui saabus rahuaeg, osutus suur osa neist  laevadest  tarbetuks  ja  nende
ülalpidamine (ka konserveerituina) riigieelarvele  koormavaks.  Pealegi  oli
suur osa laevu vananenud, eelkõige soomuslaevad ja torpeedopaadid.
  Juba aastail 1920–1921 lammutati kaks lahingulaeva, erilise hoo sai  Briti
lahingulaevade lammutamine pärast Washingtoni konverentsi. Sel  konverentsil
määrati, et Inglismaa lahingulaevade ja lahinguristlejate  kogutonnaaZ  võib
olla 525000, üle selle määra olevad laevad tuli likvideerida. Ja nii  läkski
aastail  1922  –1932  lammutamisele  17   Briti   lahingulaeva   ning   kuus
lahinguristlejat. Üks lahingulaev müüdi T?iilile,  üks  lahingulaev  uputati
märklaevana teiste laevade suurtükitulega  ja  üks  lahinguristleja  uputati
lihtsalt   niisama   merre.   Paar   lahingulaeva   sai   abilaevadeks    ja
tegevlaevastikku jäeti vaid kaks seeriat  381-mm  suurtükkidega  relvastatud
lahingulaevu, kokku kümme laeva.
  Alles jäeti ka kaks 381-mm  suurtükkidega  relvastatud  lahingurislejat  –
”Renown” ja ”Repulse”.
  Uute  laevade  poolest  täienes  Briti  laevastik  kahe  sõja  vahel  kahe
lahingulaeva ja ühe  lahinguristleja  võrra.  1916.  Aastal  alustati  nelja
lahinguristleja ehitamist, kuid samal  aastal  toimunud  Jüüti  merelahingus
hukkus  kolm  Briti  lahinguristlejat.   Oli   ilmne,   et   seni   ehitatud
lahinguristlejate  kaitsekonstrktsioon  on  põhjalikult  puudulik.   Esialgu
ehitati siiski kõiki nelja alustatud lahinguristlejat inertsist edasi,  kuid
lõpetati siis 1918. Aastal kolme laeva edasiehitamine. Valmis sai  vaid  üks
- ”Hood”, millele pandi  esialgse  projektiga  võrreldes  peale  täiendavalt
5100 tonni soomust. 1920. Aastal  laevastikule  üle  antud  ”Hood”  oli  oma
44600-tonnise  veeväljasurvega   ning  263-meetrise  pikkusega  järgneva  20
aasta jooksul maailma suurim sõjalaev.
  1922. aastal alustati Inglismaal  kahe  uue  lahingulaeva  ehitamist,  mis
said valmis 1927. Need – ”Nelson”  ja  ”Rodney”  –  olid  Briti  laevastikus
ainukesed  lahingulaevad,  mis  olid  relvastatud   16-tolliste   –   406-mm
suurtükkidega.  Kõik  üheksa  peakaliibrisuurtükki  paiknesid  neil   kolmes
vööritekil lähestikku asuvas soomustornis. Kuid nende laevade puuduseks  oli
nõrk jõuseade  –  vaid  45000-hobujõulise  võimsusega  auruturbiinid  andsid
neile kiiruseks 23 sõlme. Tulevaste Saksa lahingulaevadega ei  olnuks  neist
võiduajajaid. Kuid arvestagem, et  see  oli  aeg,  kus  inglased  olid  veel
kindlad, et mingeid Saksa lahingulaevu ei saagi olema.
  1937. aastal pandi Inglismaal kiilud  maha  viiele  uuele  lahingulaevale,
mille nimedeks pärast valmistamist said ”King Georg V”, ”Prince  of  Wales”,
”Duke of York”, ”Anson”  ja  ”Howe”.  Millegipärast  relvastati  need  muidu
korralike    kaitsekonstruktsioonidega    laevad    356-mm    suurtükkidega,
väiksematega kui kõigil eelmainituil. Kõik selle seeria  lahingulaevad  said
valmis juba sõja ajal, aastail 1940 – 1942.
  Lennukkikandjaid oli Briti laevastikus II maailmasõja algul seitse –  ”Ark
Royal”, ”Argus”, ”Courageous”, ”Eagle”, ”Furious”, ”Glorious”  ja  ”Hermes”.
Neist ainult üks – ”Ark Royal” – oli uus, 1938. Aastal valmis  saanud  laev,
ülejäänuist oli noorim 1924.  Aastal  valminud  ”Hermes”,  mis  oli  ühtlasi
esimene  spetsiaalselt  lennukikandjaks  ehitatud  laev  Briti  laevastikus.
Ülejäänud viis laeva olid I maailmasõja aegsed  ümberehitatud  laevad.  Sõja
algul   oli   ehitamisel   veel   neli   lennikikandjat   –   ”Illustrious”,
”Formidable”, ”Victorious” ja ”Indomitable”.  Neist  kahe  esimese  korpused
olid juba vette lastud.
  Ristlejaid oli Briti laevastikus I maailmasõja lõpul  tohutu  arv  –  114.
Kahe sõja  vahel  üle  saja  neist  lammutati,  muudetati  abilaevadeks  või
ujuvkasarmuiks. II maailmasõjast võttis osa  vaid  kümmekond  I  maailmasõja
lõpuaastail ehitatud kergeristlejat.
   II  maailmasõtta  astus  Inglismaa   64   ristlejaga.   Neist   17   oild
raskeristlejad, mis jagunesid kolme tüüpi. Kaks otse  pärast  I  maailmasõda
ehitatud laeva – ”Frobisher” ja ”Hawkins” –  olid  relvastatud  vanamoeliste
kaitsekilpidega varustatud 191-mm suurtükkidega, mis asusid  igaüks  omaette
pöördalusel. Alates 1928. Aastast hakkas  Briti  laevastikku  jõudma  203-mm
suurtükkidega  relvastatud  ristlejaid,  mille  suurtükid  olid   paarikaupa
soomustornides. Kaks ristlejat – ”Exeter” ja ”York” – olid relvastatud  kuue
203-mm  suurtükidega,  kolmteist  ”Country”-klassi  ristlejat  aga   kaheksa
samakaliibrilisega. Muide ”Country”-nimelist ristlejat ei  olnud  tegelikult
olemas, see sõna tähendab  inglise  keeles  krahvkonda  ja  sellesse  klassi
kuulus kümme Inglismaa krahvkondade nimelist ristlejat:  ”Kent”,  ”Norfolk”,
”Suffolk” , ”Berwick” jne.
  Kergeristlejaid oli II maailmasõja alguseks Briti  laevastikus  47.  Neist
25 olid  vanamoelised,  aastail  1917  –  1926  ehitatud  laevad,  mis  olid
relvastatud üksikult asetsevate, kaitsekilpidega varustatud 102-,  127-  või
152-mm suurtükkidega. 22 laeva olid aga moodsad, soomustornides asuvate 152-
mm suurtükkidega  relvastatud  ristlejad,  mis  hakkaid  laevastikku  ilmuma
alates 1933. Aastast.
  Inglismaa laevastik koosnes mitmeist laevastikukoondistest, mis  paiknesid
üle kogu maailma. Suurim laevastikukoondis oli Inglismaa  koduvetes  baeeruv
Home Fleet, mida juhatas admiral Charles M. Forbes.



                     Saksa lahingulaevade ookeaniretked



22. jaanuaril 1941 läksid Kielilst merele  Saksa  lahingulaevad  ”Gneisenau”
merekapten Faini juhatusel  ja  ”Scharnhorst”  merekapten  Hoffmani  komando
all. Lahingulaevade paari üldjuht oli seekord viitseadmiral Günter  Lüljens.
Algas operatsioon ”Berlin” – ”Gneisenau” ja ”Scharnhorsti” kahekuuline  retk
mööda Atlandi ookeani Briti saari varustavate laevade hävitamiseks.
  Põhjamerele jõudnud, sõideti esialgu  piki  Norra  rannikut  põhja  poole,
seejärel  aga  pöörduti  järsult  edelase,  et  piki  Islandi  lõunarännikut
Gröönimaa  vetese  jõuda.  Kuid  Islandi  lõunatipu  lähedal  satuti   Briti
valveristlejale  ”Naiad”  ja  pöörduti  tagasi.  Muidugi  ei  olnud   133-mm
suurtükkidega   relvastatud   kergeristleja   mingiks   takistuseks   280-mm
suurtükkidega  relvastatud  lahingulaevadele,  asi  oli  muus  –   sakslased
tahtsid  avaookeanile   jõuda   märkamatult.   Sakslased   avastasid   Briti
valveristleja raadiolokaatoriga ja lootsid, et see  neid  veel  märganud  ei
ole.  ”Naiadilt”  aga  märgati  tulijaid  siiski  ja  teatati  sellest   oma
laevastikujuhatusele.  Inglise  laevastik  alustaski  ettevalmistusi   Saksa
lahingulaevade  jahtimiseks,  kuid  kuna  ”Naiad”  kaotas  märgatud   laevad
silmist, lõpetati selleks korraks ka jahiettevalmistused.
  ”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” aga sõitsid sel ajal  tuhantkond  kilomeetrit
tuldud teed tagasi ja jõudnud Norra mere keskele, pöördusid põhjakursile.
  Greenwich’i merediaani  lähedal  sõideti  üle  põhja  polaarjoone  ja  Jan
Mayeni saart läände  jättes  liiguti  Jäämerele,  kuni  jääpirini  umbes  74
põhjalaiusel. Sealt edasi liiguti piki jääpiri  läände,  seejärel  aga  piki
Grönimaa rannikut edelase.
  5. veebruaril jõuti Gröönimaa lõnatipu juurde, kust  pöörduti  kagusse  ja
jõuti kolm päeva hiljem Kanada – Inglilsma  laevateele.  Ja  seal  näis,  et
tuligi vastu tõeline saak – Halifaxist väljunud konvoi HX  106.  ”Gneisenau”
ja ”Scharnhorst” lahknesid, et rünnata  konvoid  nii  põhjast  kui  lõunast.
Kuid siis järsku selgus, et konvoiga on kaasas  vana,  1  maailmasõja  aegne
lahingulaev ”Remilles”. Admiral Lütjens oli aga Saksa laevastiku  juhatajalt
admiral   Raederilt   saanud   kategootilise   instruktsiooni,   et   381-mm
suurtükkidega relvastatud lahingulaevade ja lahinguristlejatega ei  tohi  ta
mingil juhul lahingusse astuda. Ja nii tulgi konvoi HX 106 rahule jätta.
  Admiral  Lütjens  võttis  oma  terashiiglastega  nüüd  kursi  loodesse  ja
jõudnud uuesti Gröönimaa lõunatipu  juurde,  võttis  tanklaevadelt  küttust.
Seejarel sõtis ta  lõunase ja pöördus uuesti Kanada –  Inglisma  laevateele.
22. veebruari hommikul kohatigi seal kolme kaubalaeva  ja  kahte  tanklaeva,
mis liikusid ilma sõjalaevade saateta. Loomulikult lasti kõik laevad põhja.
  Pärast seda likusid ”Gneisenau” ja ”Scharnhorst”  edasi  lõunasse,  võtsid
27.-28. veebruaril vastusõitnud tanklaevadelt veel kord kütust ja  pöördusid
nüüd Aafrika, täpsemalt Mauretaania rannikule. Seal  kohatigi  uut  konvoid,
kuid sellel oli kaitseks kaasas Briti lahingulaev ”Malaya”.
  Admiral Lütjens pööras oma laevad  loodesse.  9.  märtsil  kohati  üksikut
Kreeka kaubalaeva “Marathon” ja  lähemal  asuv  “Scharnhorst”  laskis  selle
põhja.
   Paar  päeva  hiljem  võtsid  Saksa  lahingulaevad  kursi  kõige   tihedam
liiklusega Euroopa – Ameerika laevateele. Ja seal  satugi  tõsiselt  suurele
saagile –  15.  ja  16.  märtsil  uputati  kokku  16  laeva,  mis  olid  oma
konvoidest  maha  jäänud  ja   nüüd   üksikult   ja   grupikaupa   sakslaste
suurtükitorule ette tossutasid. Korraks nähti kaugelt ka Briti  lahingulaeva
“Rodney”, kuid selle  16-tollise  suurtükkidele  ette  muidugi  ei  tikutud.
“Rodney” 23-sõlmiline maksimaalkiirus  aga  ei  lasknnud  sel  mõeldagi  31-
sõlmelist kiirust arendavate Saksa lahingulaevade jälitamisele.
  17. märtsil sai admiral Lütjens käsu reid katkestada. Seda  ta  tegigi  ja
sõitis 22. märtsil  sisse  Prantsuse  sadamasse  Bresti.  Kahekuulise  reidi
tulemused oli “Gneisenau” ja “Scharnhorst” uputanud 22  laeva  kogutonnaziga
116000 brt. Vähe sellest, neil  õnnestus  segi  ajada  Kanadast  Inglismaale
siirduvate  konvoide  graafik,  mis  tekitas  Inglise   majanduse   tõsiseid
häireid.



                      ”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine.



  Samal ajal kui “Gneisenau” ja  “Scharnhorst”  mööda  Atlandit  tiirutasid,
täienes Saksa laevastik uue lahingulaevaga. See oli “Bismackiga” sama  tüüpi
“Tirpitz”, mis sai lahingukorda 25. veebruaril 1941. Seega  oli  nüüd  Saksa
laevastikul neli moodsat lahingulaeva ja Saksa laevastiku  juhatusel  tekkis
kange  tahtmine  teha  üks  tõsine  reid,  kus  enam   ei   pruugiks   Briti
lahingulaevade ja lahinguristlejate jämedate suurtükkitorude eest  arglikult
pageda.  Värskelt  valminud  “Tirpitz”   otsustati   seekord   siiski   veel
koduvetesse  harjuma  jätta  ja  merele  minna   “Bismarcki”,   “Gneisenau”,
“Scharnhorsti”  ja  ristleja  “Prinz   Eugeniga”.   Staabipaberitel   kandis
plaaneritud reid nimetust  “Rheinübung”  –  “Õppus  Reinil”.  “Bismarck”  ja
“Prinz   Eugen”   pidid   merele   minema   Gotenhafenist   “Gneisenau”   ja
“Scharnhorst” Brestist. Kokku pidi saadama alles Atlandil.
  Väljasõit sellele operatsioonile oli määratud 4.  Maile,  seega  saanuksid
“Gneisenau” ja “Scharnhorsti” mehed vahepeal  poolteist  kuud  kindlat  maad
all tunda.
  Aga plaan paberil ei tähenda veel seda, et nii lähebki.  Nii  ka  seekord.
6. Aprillil tegi  Inglise  lennuvägi  õhurünnaku  Brestis  seisvatele  Saksa
lahingulaevadele  ja  “Gneisenau”  sai  lennukitorpeedo  tabamuse  paremasse
pardasse just arhtrisuurtükitorni ette. Lisaks  augule  korpuses  kõverdusid
ka kaks sõuvõlli ja laev vajas põhjalikku, kuudepikkust remonti.
  23.  aprillil  aga  sõitis  ristleja  “Prinz  Eugen”  omakorda  tõenäolist
Inglise  päritoluga  magneetmiinile  ja  sai  vigastuse,  mille  parandamine
võttis aega mitu  nädalat.  Sellega  oli  aga  juba  4.  mai,  “Rheinübungi”
alguspäev möödas.
  Saksa mereväe staabis Seekriegsleitung’is  tuli  operatsioon  “Rheinübung”
uuesti põhjalikult läbi vaadata. Lisaks  eespool  nimetatud  “Gneisenau”  ja
“Prinz Eugeni” vigastusele osutus  lahinguvõimetuks  ka  “Scharnhorst”.  Tal
oli mingi häda turbiinides, mis samuti  vajas  mitmekuulist  remonti.  Seega
oli määratud tähtajal lahingukorras vaid lahingulaev “Bismarck”, mis  seisis
Gotenhafenis. Maikuu esimesel dekaadil pidi korda  saama  ka  Gotenhafenisse
tulnud  “Prinz  Eugen”.  Need  kaks  laeva,   kaks   korda   vähem   esialgu
planeeritust, jäidki nüüd “Rheinübungi”  löögijõuks.  Peale  “Bismarcki”  ja
“Prinz  Eugeni”  pidid  merele  minema  veel  viis   tanklaeva   ning   kaks
kuivlastilaeva, et varustada sõjalaevu avaookeanil.
   12.  mai   ennelõunal   ilmus   mereleminekuks   valmistuvaid   sõjalaevu
inspikteerima  kõrge  komisjon,  kõrgem  võimalikest:   Hitler,   laevastiku
juhataja  admiral  Raeder,  feldmarssal  Wilhelm   Keitel   ja   hulk   muid
ülitähtsaid valitsus- ja sõjaväejuhte. Hitler oli laevastiku asjades  võhik,
kuid talle meeldisid suured sõjalaevad. Ka “Bismarcki” ja  “Prinz  Eugeniga”
jäi ta rahule ning andis loa neil merele minna.
  Hiigellaevad sõitsid Gotenhafenist välja 18. Mail.  Nende  juhatajaks  oli
jällegi määratud admiral Lütjens, kes oli oma lipu lasknud  heisata  muidugi
“Bismarckil”.  Vahetult   oli   aga   “Bismarcki”   komandöriks   merekapten
Lindemann, “Prinz Eugenil” merekapten Brinkmann”.
  Kaks päeva  hiljem  sõitsid   Lütjensi  laevad  Taani  väinade,  kus  neid
märgati Rootsi ristlejalt “Gotland”. Peagiläks sellest Londoni  poole  teele
Stocholmis elava Briti mereväeataS!ee S!ifreeritud telegramm.  Nüüd  lasksid
britlased oma masinavärgikäima, et Saksa laevade edasisel  liikumisel  silma
peal hoida. 21. mail keeras admiral  Lütjens  oma  laevadega  sisse  Bergeni
lähedal olevasse Korsfjordenist ja  samal  päeval  lendas  sealt  üle  Briti
luurelennuk ning pildistas tulijaid.  Täiendanud  oma  kütusevaru,  väljusid
Saksa laevad sama päeva hilisõhtul Korsfjordenist ja võtsid kursi üle  Norra
mere loodesse.
  Home  Fleet’i  uus  juhataja  admiral  John  Tovey  seisis  sel  ajal  oma
lipulaeva lahingulaev  “King  George  V”-ga  Scapa  Flow’s.  Talle  laekunud
ettekannetest  selgus,  et  Saksa  kaugluurelennukid  “Focke-Wulf  200”   on
viimastel päevadel ilmutanud elavat huvi  nii  Islandi  ja  Gröönimaa  vahel
oleva Taani väina kui ka Scapa Flow’ mereväebaasi vastu.  Teade  “Bismarcki”
ja “Prinz Eugeni” mereminekust pani need sündmused omavahel  sidemesse:  oli
ilmne,  et  Saksa  laevad  üritavad  minna  Atlandile,  Scapa   Flow’d   aga
jälgitakse selleks, et silma peal hoida seda üritust segada  võivatel  Briti
lahingulaevadel ja lahinguristlejail. Tuletame meelde, et Saksa – Vene  sõda
veel ei käinud,  järelikult  ei  olnud  ka  Venemaad  varustavaid  konvoisid
Grööni ja Norra merel. Põhja-Ameerika ja  Euroopa  vahelilsel  Põhja-Atlandi
alal oli aga sel  ajal  teel  11  konvoid.  Neist  kuus  olid  tooraine-  ja
tehnikalistiga teel Ameerikast Inglismaale,  viis  aga  olid  välja  sõitnud
Ingllismaalt. Viimastel oli eriti väärtuslik konvoi, mis vedas  sõdureid  ja
sõjatehnikat Lähis-Itta.
  Saanud teate, et Saksa laevad on judnud Bergeni lähedele,  hakkas  admiral
Tovey  valmistuma  “Bismarcki”  ja  “Printz  Eugeni”  kinnipüüdmiseks.  Juba
keskööl vastu 22. Maid sõitsid Scapa Flow’st Gröönimaa suunas  viitseadmiral
Lancelot  Hollandi  juhatusel   teele   lahingulaev   “Prince   of   Wales”,
lahinguristleja “Hood” ja kuus hävitajat. 22. Mai õhtul tõstsid samas  ankru
ka  admiral  Tovey  peajõud  –  lahingulaev  “King  George  V”,  lennukandja
“Victorious”, neli ristlejat ja seitse hävitajat. 23. Mail  järgnes  admiral
Tovey laevadele veel lahinguristleja “Repulse”.
  23. mail hakkasid hargnema otsustavad sündmused  seekordses  meresõjaloos.
Inglastel  oli  sel  päeval  Fääri  saarte  ja  Islandi  vahel  valves  kolm
kergeristlejat ning viis traalerit, Islandi ja sellest  loode  poole  jääva,
Gröönimaad ümbritseva jäälaama vahel aga kaks raskeristlejat – “Suffolk”  ja
“Norfolk”. Kell 19.22 märgatigi “Suffolkilt” piki jääpiri kagusse  rühkivaid
Saksa laevu. Sakslased “Suffolki” ei märganud,  kuna  see  varjus  kibekähku
udusse. Loomulikult anti  “Suffolkilt”  edasi  raadioteade  oma  avastusest,
kuid see ei jõudnud admiral Toveyni. Ei jõudnud sinna ka  “Suffolkilt”  tund
aega hiljem antud teade, kui laev udust välja sõitis,  et  vastase  asukohta
täpsustada. Tol ajal olid Taani väinas kohtunud Inglise  ja  Saksa  laevadel
ka raadiolokaatorid, nii et üksteist sai jalgida ka udus ja pimeduses.
  Üsna pea sattus Saksa laevadega kokku teinegi Briti ristleja –  “Norfolk”.
Vahemaa vastaste vahel oli vaid kuus  miili  ja  “Bismarckilt”  avati  tuli.
Need olid selle  mereretke  esimesed  suurtükilasud.  “Norfolk”  varjas  end
suitsukattega  ja  kiirustas  täiskäigul  eemale,  tabamusi  ta  ei  saanud.
Loomulikult andis ka “Norfolk”  oma  kohtumisest  raadioteade  ja  sedapuhku
jõudis see ka laevastiku juhataja admiral Toveyni,  kes  oli  oma  laevadega
1100 kilomeetri kaugusel sündmuspaigast.
  Nüüd sai Home Fleet’i juhataja hakata juba konkreetselt  plaani  koostama.
Ta käskis kontradmiral Wake-Walkeril, kes käsutas raskeristlejaid  “Norfolk”
ja “Suffolk”, jätkata Saksa laevade jälgimist, suurtükilasu distantsile  aga
mitte minna. Admiral Holland aga võis hakata rehkendama, kuhu  kurss  võtta,
et sakslasi kohata. Esialgne  arvestus  näitas,  et  “Hood”  ja  “Prince  of
Wales” võiksid “Bismarckile” ja “Prinz  Eugenile”  suurtükitule  distantsile
saada 24. Mail kell 1.40. Admiral Holland otsustas, et lahingus asub ta  nii
“Hoodi”  ja  “Prince  of  Walesiga”  tulistama  “Bismarcki”,  jättes  “Prinz
Eugeni” Wake-Walkeri rislejate hooleks. Nii  oleks  inglastel  mõlema  Saksa
laeva suhtes kahekordne suurtükitule ülekaal.
  Aga nagu ikka kipub juhtuma heade sõjaplaanidega, ajas ka seekordse  nurja
juhus,  õigemini  õige  mitu  juhust.   Kõigepealt   kaotasid   Wake-Walkeri
ristlejad pärast keskööd Saksa laevad oma radarite ekraanidelt. Merel  algas
tihe  lumesadu  ja  ilmselt  jätkus  sellset,  et  tolleagsete   ebakindlate
raadiolokaatorite tööd  takistada.  Admiral  Holland  aga  arvas,  et  Saksa
laevad on pöördunud inglastest lahtirebimiseks tagasikursile, ja pööras  oma
laevad seniselt loodekursilt  (mis  teda  otse  Saksa  laevade  peale  oleks
viinud) põhjakursile. Kursimuutuse ajal näitas kell 0.17  uuel  päeval,  24.
Mail.
  Sõitnud tund ja klmveerand põhja poole, pöördus admiral Holland kell  2.00
“Hoodi” ja “Prince of Walesiga” järsult  edelasse,  Saksa  laevade  eelnevat
märgatud  kursile.  Kaasasolnud  hävitajatel  käskis  admiral  Holland   aga
jätkata sõitu põhjakursil, sest seni poldud kadunud Saksa laevu avastatud.
   Kell  2.47  sai  ristleja  “Suffolk”  saksa  laevad  uuesti  oma   radari
ekraanile. Selgus, et need ei olnud kurssi muutunud, vaid liikusid  endiselt
paraleelselt jääpiiriga edelasse. Admiral Holland käskis tõsta  oma  laevade
kiiruse  28  sõlmele  –  Saksa  laevad  osutusid  Briti  lahingulaevast   ja
lahinguristlejast eespool olevaiks ning  liikusid  peaaegu  paralleelkursil,
inglastest paarkümmend miili loode pool.
  Kell 5.30 saadi admiral Hollandi laevadelt radarikontakt Saksa  laevadega.
Et sakslastele lähemale  sõita,  pööras  Holland  kolm  minutit  hiljem  oma
laevad 40 paremale.  Ja  juhtus  nii,  et  selle  kursinurga  ja  veel  mõne
äparduse tõttu kadus inglaste esialgu  planeeritud  kahekordne  suurtükitule
ülekaal olematusse. Vastaste lähenemisnurgad olid sellised, et Saksa  laevad
said inglasi tulistada  kõigist  suurtükitornidest,  inglased  sakslasi  aga
vaid vööritornidest. Ristlejad “Norfolk” ja  “Suffolk”  olid  jäänud  liialt
kaugele ega võtnudki peatselt algavast lahingust osa.
  Kell 5.52 tehti mõlemalt poolt esimesed lasud. Vahemaa vastaste vahel  oli
sel ajal 24 kilomeetrit,  kuid  see  vähenes  pidevalt.  Lahingusse  astudes
sõitis  “Prinz  Eugen””Bismarckist”  eespool  ja  seetõttu   peeti   admiral
Hollandi lipulaeval “Hoodil” eespool sõitvat  laeva  “Bismarckiks”.  Admiral
Holland käskis oma laevadel oletava Saksa lipulaeva pihta tule avada ja  sai
oma eksitusest aru alles mõned sekundid enne esimest kogupauku.  “Prince  of
Walesil” taibati kohe, et “Bismarck” on tagumine  vastaslaev,  ja  vaatamata
admiral käsule  sihiti  oma  torud  tõelisele  “Bismarckile”.  Juba  esimese
kogupaugu ajal aga kiilus “Prince of Walesil”  üks  vöörisuurtükk  kinni  ja
nii vähenes inglaste poolel lahingus osalevate torude arv veel ühe võrra.
  Admiral Lütjens käskis mõlemal oma  laeval  tulistada  inglaste  lipulaeva
“Hoodi”. Teisest või kolmandast sakslaste kogupaugust saigi “Hood”  tabamuse
keskossa, tal puhkes tulekahju õhutõrjesuurtükkide laskemoonakeldri juures.
   Kell  6.00  pööras  admiral  Holland  oma  laevad  järsult  vasakule,  et
suurendada vahemaad sakslasteni. Vahemaa vastaste  vahel  oli  sallks  ajaks
vähenenud 13 kilomeetrini ja oli karta, et selliselt  väikeselt  distantsilt
lastud  soomustläbistavad  mürsud   löövad   tõesti   läbi   Briti   laevade
tekisoomuse. Ja nii oligi. Pöörde ajal  sai  “Hood”  uue  tabamuse,  seekord
tõenäoliselt ahtrisuurtükitornide laskemoonakeldrisse. Laevast lendas  taeva
poole tulesammas, mis muutus  kohe  mustaks  suitsusambaks.  Paari  minutiga
kadus “Hood” veepinnalt ja “Hoodi” kiiluvees  sõitnud  “Prince  of  Walesil”
tuli kurssi muuta, et uppuvale vrakile mitte otsa sõita.
  Sakslased koondasid nüüd oma suurtükitule “Prince of Walesile” ja see  sai
lühikese aja jooksul kaheksa tabamust. Üks mürsk lõhkes otse sillal,  ni  et
kõik, kes seal olid, said surma või haavata. Imekombel jäi  täiesti  terveks
vaid laeva komandör kommodoor Leach. Lisaks sellele muutus  mingi  tehnilise
rikke   tõttu   liikumisvõimetuks   “Prince   of    Walesi”    neljatoruline
vöörisuurtükitorn.  Sellises  olukorras  pidas  kommodoor   Leach   paremaks
lahinguväljalt  eemalduda.   Nii   arvas   ka   ristlejal   “Norfolk”   asuv
kontradmiral Wake-Walker, kes oli nüüd  jäänud  Briti  sõjalaevade  vanemaks
komandöriks. Sest  admiral  Lancelot  Holland  oli  kadunud  merepõhja  koos
“Hoodiga”   nii   nagu   ka   viimase   umbes    1400-liikmeline    meeskond
(meresõjakirjanduses kohtab  mitmeid  erinevaid  arve).  “Hoodilt”  päästeti
vaid kolm meest – madrus Tilburn, signalist Briggs ja meresõjakooli  kursant
Dundas. Ka “Hoodi” komandör kommodoor R. Kerr oli oma laevaga kaasa läinud.
  Briti laevastiku ühe tuntuima laeva hukkumine sundis  Briti  Admiraliteeti
koondama kõiki käepärast olevaid  jõude  “Bismarcki”  hävitamiseks.  Admiral
Wake-Walker sai käsu “Bismarcki” mitte  radariekraanidelt  kaotada,  admiral
Tovey  võttis  oma  laevadega  suuna   “Bismarcki”   edasiliikumisteele   ja
sinnasamasse  suundus veel hulk  suuri  sõjalaevu.  Lahingulaev  “Ramilles”,
mis saatis konvoid Halifaxi, sai  käsu  oma  konvoid  maha  jätta  ja  tulla
“Bismarcki” jahtima, lahingulaev “Revenge”  sai  aga  käsu  Halifaxi  merele
sõita. Giblartari sõitis ookeanile nn. Laevastikukoondis  H,  kuhu  kuulusid
lahinguristleja  “Renown”,  lennukandja   “Ark   Royal”   ja   kergeristleja
“Sheffield”. Lahingulaev “Rodney”, mis asus Iirimaa ja Gröönimaa vahel,  sai
käsu võtta kurss edelasse. Ookeanil sõelus ka ristlejaid ja hävitajaid  ning
Briti Admiraliteedi kavandavast klaperjahist “Bismarckile” võttis  ühtekokku
osa 5 lahingulaeva, 2 lahinguristlejat, 2 lennukikandjat,  12  ristlejat  ja
paarkümmend hävitajat.
  “Bismarck” oli lahingus saanud 2–3 tabamust 356-mm mürskudega,  neist  ühe
vööris olevasse kütusetanki. See  hakkas  tugevasti  lekkima,  jättes  Saksa
lahingulaeva  kiiluvette  selgesti  nähtava  õlijälje.  Ühtlasi  vähenes  ka
“Bismarcki” võimalik sõidukaugus.  Seetõttu  otsustas  admiral  Lütjens,  et
avaookeanile liitlaste laevu jahtima enam ei pürgita,  vaid  võetakse  kurss
Prantsusmaa rannikule St-Nazaire’i sadamasse. Sama  päeva  õhtul  kell  kuus
sõitsid “Bismarck” ja “Prinz Eugen”  lahku.  Seda  selleks,  et  “Bismarcki”
reetlik õlijälg jälitajaid vähemalt “Prinz Eugeni” kannule ei  juhataks.  Et
sakslasi  vahetult  jälitavad  admiral  Wake-Walkeri  ristlejad  ei  märkaks
“PrinzEugeni” kadumist, pööras admiral Lütjens “Bismarcki” jälitajale  vastu
ja astus nendega tulevahetusse. Kumbki pool tabamusi  ei  saanud,  küll  aga
saavutas  Lütjens  oma  eesmärgi  –  “Prinz   Eugen”   kaduski   märkamatult
silmapiiri taha.
   24.  mail  pealelõunal   andis   admiral   Tovey   käsu   lennukikandjale
“Victorious”  sõita  koos  nelja  ristlejaga  100  miili   kaugusele   Saksa
laevadest  ja  rünnata  “Bismarcki”  torpeedolennukitega.  See  laevadegrupp
kontradmiral Curteisi juhatusel lisaks kiirus ja kell 22, kui  “Bismarckini”
oli  jäänud  veel  120  miili,  tõusid  lennukid  õhku.  Teele  läks  üheksa
torpeedolennukit “Swodfish” ja kuus lennukit “Fulmar”.  Viimastel  ei  olnud
torpeedosid, need pidid tegutsema luurelennukitena.  Vaatamata  ööpimedusele
ja vihmapilvedele, leitigi “Bismarck” ja pärast keskööd  saadi  temasse  üks
torpeedotabamus, mis,  tõsi  küll,  eriti  rasket  vigastust  ei  tekitanud.
Pilkases  öös  lendavad  “Swordfishid”  leidsid  “Victoriousi”  raadiomajaka
järgi oma emalaeva ja maandusid õnnelikult; kadunuks jäi kaks “Fulmarit”.
  Alanud 25. mail kell 1.00 oli “Bismarckil”  veel  üks  lühike  tulevahetus
Wake-Walkeri  ristlejapaariga.  Sakslastel  õnnestus   jälitajad   kaugemale
peletada   ja   kell   3.06   kaotasid   need    jälle    “Bismarcki”    oma
radariekraanidelt.
  Briti kaugluurelennukid, lennukandjatel baseeruvad  lennukid  ning  laevad
otsisid “Bismarcki”  meeleheitlikult.  See  aga  suundus  esialgu  Hispaania
ranniku suunas, et olla võimalikult kaua väljas  Briti  saartel  baseeruvate
luure- ja pommilennukiite tegevusraadiusest. 25. mail hommikul  kella  10.30
paiku möödus “Bismarck” admiral Tovey laevadegruppi ahtri tagant  umbes  100
miili  kauguselt.  Veerand  tundi  hiljem  sai   admiral   Tovey   Londonist
Admiraliteedist  raadioteate,  et  Briti  raadioluure   on   kinni   püüdnud
“Bbismarckilt” saadetud raadiotelegrammi ning selle järgi välja peilinud  ta
asukoha. See  näitavat,  et  “Bismarck”  on  ilmselt  asunud  suure  kaarega
tagasiteele, võttes suunas Fääri saarte ja Islandi  vahele.  Muidugi  keeras
admiral Tovey nüüd ka oma laevadel otsa ümber ja kiirustas  teatatud  suunas
teele. Sinnapoole pöörasid oma ninad  järgnevail  tundidel  mitmed  teisedki
laevadegruppid.
  Tegelikult oli aga Admiraliteedist  saadud  teade  vale  –  kohalesaadetud
lennukid ei  avastanud  väljapeilitud  ega  selle  lähikonnas  “Bismarckist”
jälgegi. Jällegi jäi vaid üle oletada, kuhu siis “Bismarck” ikkagi kursi  on
võtnud. Suurem osa Admiraliteedi “helgeid päid”  kaldus  nüüd  pärast  pikka
analüüsi arvama, et küllap on “Bismarck” teel Prantsusmaa rannikule,  sinna,
kus “Gneisenau” ja “Scharnhorst” teda juba ees ootavad. Ja  25.  mail  õhtul
kell kuus said ookeanil olevad Briti  laevad  uue  instruktsiooni  –  otsida
“Bismarcki” Bresti sadamasse viivalt laevateelt. Sellele suunale pöördus  ka
Home Fleet’i juhhataja admiral Tovey oma  lipulaevaga,  kuid  selleks  ajaks
oli ta “Bismarckist” 150 miili tahapoole jäänud. Muidugi ei teadnud  admiral
Tovey ise sellest.
  “Bismarcki” avastasid inglased uuesti alles 26. mai hommikul  kell  10.30.
“Bismarcki” leidis luurevesilennuk “Catalina”.  Saksa  lahingulaevalt  avati
selle  suunas  tihe  õhutõrjetuli,   kuid   vigastatud   lennukilt   saadeti
radiogramm laeva koordinaatidega ja kursiga.
  Osutus,  et  koondis  H,  kuhu  peale  lennukandja  “Ark  Royal”  kuulusid
mäletatavasti veel lahingurisleja  “Renown”  ja  kergeristleja  “Sheffield”,
oli vaid 70 miili  “Bismarckist”  ida  pool.  Lahinguristleja  “Renown”  oli
relvastatud kuue  381-mm  suurtükiga  “Bismarcki”  kaheksa  samakaliibrilise
vastu, soomuskate  oli  aga  “Renownil”  “Bismarcki”  omast  kindlalt  õhem.
Seetõttu  ei  usaldatud   “Renowni”   “Bismarckiga”   kahevõitlusse   saata.
“Bismarcki” lähedale saadeti hoopis risleja “Sheffield”, et see  “Bismarcki”
manöövreid oma raadolokaatoriga jälgiks.
  Kella 14 paiku startisid lennukikandjalt “Ark Royal”  14  torpeedolennukit
ja  võtsid  suuna  “Bismarckile”.  Lahingupalavikus  aga  satuti   rislejale
“Sheffield” ja lasti oma torpeedod selle  peale  välja.  “Sheffieldi”  mehed
pääsesid siiski vaid paraja ehmatusega.
  Sama päeva õhtul kell kuus sai lahingulaev “Rodney”  kokku  admiral  Tovey
lipulaeva “King Georg V”-ga. “Bismarckist” asuti kirdes ja  veidi  tagapool.
Läheduses olid teatavasti  veel  lahingurisleja  “Renown”  ja  lennukikandja
“Ark Royal” ning need neli laeva olidki kõik need suured  Briti  sõjalaevad,
mida “Bismarcki”-vastase löögijõuna võis arvestada. Sest  kolm  suurt  laeva
olid kütusepuuduse ähvardusel jahi  lõpetanud  –  lahinguristleja  “Repulse”
oli juba 25. mai lõuna paiku suundunud  Islandile,  lahingulaev  “Prince  of
Wales” oli sama päeva pealelõunast  ja  lennukikandja  “Victorius”  26.  mai
lõunast võtnud kursi sinnasamase. Lahingulaev “Ramilles” ja  “Revenge”  olid
aga sadu miili  “Bismarkist”  ning  Tovey  laevadest  lääne  pool  ja  nende
kohalejõudmisega lahingusse ei saanud  arvestada.  “Bismarcki”  kaugus  tema
tõenäolisest sõidusihist Brestist oli aga selline, et ilmselt juba  järgmise
päeva, 27. mai õhtuks olnuks ta kohal.
  Arvestanud kõiki  neid  asjaolusid,  tuli  admiral  Tovey  pessimistlikule
järeldusele, et kui eeloleval ööl ei õnnestu “Bismarcki”  kiirust  väheneda,
siis järgmisel ei ole teda enam mõtet lahingulaevadega jälitada  –  niikuini
läheb “Bismarck” eest ära!
  Seepärast tegid 26. Mail ¨htul kella 20.47 ja  21.15  vahel  “Arc  Royali”
torpeedolennukid uue rünnaku “Bismarcki” vastu ja seekord oli see  edukas  –
13 vettelastud torpeedost tabasid kaks  märki.  Üks  torpeedo  põrkas  vastu
pardasoomust ega teinud laevale erilist viga,  teine  aga  sattus  ahtrisse,
kus vigastas sõukruvisid ja roole. “Bismarcki” saatus oli  otsustatud  –  ta
kiirus langes ja manööverdusvõime vähenes.
  Vaevalt sai torpeedolennukite rünnak  lõpetada,  kui  pärast  22.30  algas
viie hävitaja torpeedorünnak “Bismarckile”. See oli  4.  Hävitajale  flotill
kommodoor  Viana  juhatusel,  kuhu  kuulusid  Briti   hävitajad   “Cossack”,
“Maori”, “Sikh” ja  “Zulu”  ning  inglaste  poolt  Poola  eksiillaevastikule
antud  “Piorun”.  Polteist  tundi  kestnud  torpeedorünnaku  tulemusel   sai
“Bismarck” tõenäoliselt kaks  torpeedotabamust,  mis  veelgi  vähendasid  ta
lahinguvõimet.
  27. mai hommikul  liikus  “Bismarck”  veel  vaid  vaevaliselt  8-sõlmelise
kiirusega. Nüüd õnnestus admiral Toveyl talle lahingulaevadega  “King  Georg
V” ja “Rodney” lähedale  sõita.  Kell  8.47  avati  “Rodneylt”  tuli,  minut
hiljem hakkasid paukuma ka Tovey lipulaeva suurtükid ja veel  minuti  pärast
ka  “Bismarcki”  omad.  Saksa  sõjalaevad  olid  alati  silma  paistnud  oma
suutükitule täpsusega ja ka seekord näis algul, et kohe-kohe  saab  “Rodney”
pihta.  Kuid  siis  hakkasid  “Bismarcki”  suurtükitule  täpsus  ja  tihedus
vähenema. “Bismarck” sai ise tabamusi ja kella 10.15  paiku  põles  ta  juba
nagu jaanituli.
  Admiral Tovey käskis suurtükitule lõpetada. Kuna ka “Bismarckilt” enam  ei
tulistatud, sõitis talle  lähedale  raskeristleja  “Doorsethire”  ja  laskis
Saksa lahingulaeva paremasse pardasse kaks ja vasukusse üks  torpeedo.  Kell
10. 36 läks “Bismarck ümber ja uppus. Ellujäänud sakslased  on  väitnud,  et
“Bismarck” ei uppunud mitte inglaste mürskude ja torpeedode  tagajärjel.  Ta
olevat uputanud sakslased ise kingstonite avamisega, et laev inglaste  kätte
ei satuks.
  Koos “Bismarckiga” uppus 2303 elusat ja  surnud  saksa  meremeest.  Pääses
vaid 115 meest. Neist 110 korjasid välja ristleja “Dorsetshire” ja  hävitaja
“Maori”. Kolm meest võeti hiljem  Saksa  allveelaeva  U  74  ja  kaks  meest
ilmavaatluslaeva “Sachsenwald” pardale.
   Tallinnas  elav  vanahärra  Voldemar   Grossberg   mäletab   omaaegsetest
sõjamehelugudest,  et  hiljem  olevat  paar  “Bismarcki”  meeskonna   liiget
kummipaadis Prantsusmaa randa jõudnud, kuid sakslased olevat  ise  nad  maha
lasknud. Meestele pandud süüks, et nad oma laeva  enne  lahingu  lõppu  maha
oli jätnud, sest kust nad muidu terve kummipaadi oleksid saanud!
  Samal ajal kui käis eespool kirjeldatud klaperjaht  “Bismarckile”,  sõitis
ristleja “Prinz Eugen”  segamatult  lõuna  poole.  26.  Mail  jõudis  ta  40
põhjalaiusele Assooridest lääne pool, kus  kohtus  Saksa  tanklaevaga.  4000
tonni kütuse ümberpumpamine võttis aega mitu päeva ja alles  29.  Mail  läks
“Prinz Eugen” teele ida poole. 1. Juuni õhtul jõudis ta Bresti.



  “Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sõidavad läbi Inglise kanali



  1942. aastal talvel,  pärast  ebaõnnestunud  pealitungi  Moskvale,  hakkas
Hitler  kartma  võimalikku  Briti  dessanti  Norrasse.  Et  seda  takistada,
otsustas ta tuua Saksamaa sadamaisse ning saata sealt  edasi  Norra  vetesse
eelnevate  seikluste  tagajärjel  Prantsusmaa  sadamasse  Bresti   kogunenud
suured Saksa sõjalaevad – lahingulaevad “Scharnhorst”  ja  “Gneisenau”  ning
raskeristleja “Prinz Eugen”. Peale dessandiohu ärahoidmise  kavatses  Hitler
neid  laevu  kasutada  Nõukogude  Liidu  põhjasadamaisse  minevate  konvoide
purustamiseks.
  Saksa merejõudude ülemjuhataja suuradmiral Raeder oli selle plaani  vastu,
ta väitis, et sel juhul hõlbustuks ja odavneks tunduvalt  Inglismaa  ja  USA
konvoiteenistus  Atlandil,  sest  inglased  ei  pruugi  enam  oma  konvoisid
lahingulaevade ja lennukikandjatega  saata.  Kuid  loomulikult  jäi  Hitleri
sõna peale.
  Führer’i käsu kohaselt tuli laevad Norrasse viia  lühimalt  teed  mööda  –
läbi Inglise kanali, kuna traditsiooniline suure kaarega ümber Inglismaa  ja
Iirimaa sõit oleks tähendanud kaugelt suuremat  kütusekulu  ja  nagu  näitas
“Bismarcki” hukkumise  lugu,  polnud  kaugeltki  ohutu.  Seejuures  arvestas
Hitler, et suur osa teekonnast, mis  jääb  Inglismaa  lähivetesse,  õnnestub
läbida ööpimeduse katte all, pealegi on sealsetes  vetes  talvel  ka  päevad
ajal tavaliselt halb nähtavus.
   Üksikasjalise  läbitungiplaani,  mis  sai  koodnimeks  “Zerberus”,   pidi
koostama Brestis asuva  eskadri  juhataja,  viitseadmiral  Otto  Ciliax.  Ta
valmistaski operatsiooni põhjalikult ette. Brestist pidi teele  asutama  11.
Veebruaril kell 19.30.  Sel  ajal  olnuks  juba  küllalt  pime,  et  laevade
lahkumist ei märkaks  Bresti  lähistel  tiirutavad  Briti  luurelennukid  ja
allveelaevad. Kuna oli kuuloomise eelne aeg,  polnud  karta  ka  kuuvalgust.
Pealegi langes farvaater enne läbi traalida. Valgel ajal pidid  suuri  laevu
vastase  allveelaevade   ja   torpeedokaatrite   eest   kaitsma   hävitajad,
torpeedokaatrid, allveelaevahävitajad, valvelaevad ja  valvekaatrid;  pommi-
ja torpeedolennukite eest aga hävituslennukid.  Tähtsamatesse  kursimuutmise
kohtadesse tuli ankrusse panna kuus valvelaeva, mis olid raadiomajakaiks.
   Sakslaste  ettevalmistused  Kanali  läbimiseks   ei   jäänud   inglastele
märkamata.   Luurelennukeit   nähti   traalereid    tegutsemas    faarvaatri
traalimisel ning juba pandi lennukeilt  ja  miiniveeskjalt  sakslaste  poolt
miinidest puhastatud teele Belgia  ja  Hollandi  vetesse  uusi  magnetmiine.
Lahinguvalmis   seati   torpeedo-    ja    pommilennukid,    hävitajad    ja
torpeedokaatrid. Kuid Saksa laevade väljasõidupäeva inglased ei  teadnud  ja
see otsustaski asja.  Ja  ega  inglased  olnudki  päris  kindlad,  et  Saksa
laevade tee just läbi Inglise kanali  läheb.  Ei  välistatud  võimalust,  et
selle tee  traalimine  on  vaid  pettemanööver,  tegelikult  aga  kavatsevad
sakslased tungida läbi Giblartari  Vahemerre,  toeks  Itaalia  laevastikule.
Seetõttu  seadis  Giblartari  baasis  asuvate  Briti  merejõudude   juhataja
admiral James Somerville ka oma laevad lahinguvalmis.
  11.  veebruari  õhtul,  just  enne  planeeritud  väljasõitu,  tegid  Briti
lennukid õhurünnaku Bresti sadamale.  Seetõttu  laevade  väljasõit  viivitus
üle tunni ja algas alles kell 20.45. Öö oli tõepoolest  kottpime  ja  taevas
pilvine. Kell 19.30 oli Bresti juures patrullival Briti luurelennukil  radar
rikki läinud ja ta lendas baasi. Teda väljavahetav lennuk aga jõudis  kohale
kell 21.30, kui Saksa laevad  olid  juba  ümber  Ouessant’i  saare  kirdesse
pöördunud. Laevu ei  märganud  ka  Ouessant’i  saarest  ida  pool  patrulliv
luurelennuk, kuna ka sellel oli tol õhtul radaririke,  ja  merele  väljuvaid
Saksa  laevu  ei  märganud  ka  Bresti  sadama  ees  vahti  pidevalt   Briti
allveelaevast “Seelion”.
  Sakslased liikusid algul läände  ja  siis  kirdesse.  Ees  sõitis  admiral
Ciliaxi lipulaev “Scharnhorst”, selle  järel  “Gneisenau”  ja  lõpus  “Prinz
Eugen”. Suuri laevu saatsid esialgu kuus hävitajat  ja  kolm  torpeedopaati.
Avamerel sõideti 27-sõlmelise kiirusega. Hommikul kella viie  paiku  mööduti
Kanalisaartest põhja pool ja kell 5.15 võeti kurss otse itta.
  Kell  9.15,  kui  laevad  olid  möödunud  Le  Havre’ist,  keerati  järsult
kirdesse. Hakati lähenema Inglise kanali kitsamaile osale,  Doveri  väinale,
admiral Cillaxi eskaadri kaitset tugevdati kaheksa torpeedopaadi ning  kümme
torpeedokaatriga.  Kell   9.20   hakkasid   Kanali   kaldal   olevad   Saksa
raadiojaamad segama Inglise radarijaamu. Kuna seda oli  aga  tehtud  viimase
paari nädala jooksul  hulk  kordi,  ei  pööranud  inglased  sellele  erilist
tähelepanu.
   Umbes  samal  ajal  avastasid  kaks  Dooveri  väina   kohal   patrullivat
“Spitfire”-tüüpi hävituslennukit merel hulga väikesi Saksa  sõjalaevu.  Kell
10.20 tegid inglased siin täiendavad õhuluuret ja  üks  “Spitfire’i”  piloot
kandis ette, et  on  avastanud  20  –  30  laevast  koosneva  konvoi.  Saksa
eskaadris oli sel ajal tõesti 30 laeva, kuid paistab, et Briti  lendurid  ei
hiilanud  sõjalaevade  tüüpide  tundmisega.   Kell   10.42   lendasid   kaks
“Spitfire’it” otse üle Saksa lahingulaevade mastide.
  Selleks ajaks oli ammu päevavalge, kuid madal pilvitus ja  halb  nähtavus.
Ciliaxi laevade kohal  tiirutas  alatasa  16  Saksa   hävituslennukit.  Kuna
nende lennuaeg oli  piiratud,  vaheldusid  nad  pidevalt  ja  ühtekokku  oli
operatsioonisks   “Zerberus”    eraldatud     250    hävituslennukit.    Üks
lennuväeohvitser asus lipulaeval “Scharnhorst” ning laevastiku  ja  lennuväe
vahel oli seekord loodud korralik koostöö.
  Alles  kella  11.30-ks  jõudsid  inglased  oma   hävituslendureilt  saadud
andmeid analüüsides järeldusele, et Dooveri väina  läbivate  laevade  hulgas
on  ka  lahingulaevad.  Hakati  valmistuma  neile  löögi  andmiseks.   Kella
kaheteistkümne paiku aga läbisid Saksa laevad väina  kõige  kitsama  osa  ja
hakkasid Inglismaalt eemalduma.
  Nüüd  lõpuks  läks  käima  ka  inglaste  sõjamasin.  Kell  11.55  väljusid
Doverist merele viis torpeedokaatrit. Pool tundi hiljem  jõudsid  nad  Saksa
laevadeni, kuid neil ei jätkunud surmapõlgust, et eskortlaevade rivist  läbi
murda ja lahingulaevade lähedale jõuda. Kaugelt väljalastud torpeedodest  ei
tabanud  aga  ükski  madagi.   Kell   12.25   saadeti   merele   veel   kolm
torpeedokaatrit. Need leidsid ettenähtud piirkonnas vaid Saksa  eskortlaevu,
lahingulaevu ja ristlejat aga mite. Halvenev ilm ja  mootoririkked  sundisid
neid peagi oma otsinguid lõpetama.
   Kell  12.45  jõudsid  Saksa  laevadeni   ka   kuus   vana   kahetiivalist
torpeedolennukit “Swordfish” kümne hävituslennuki  saatel.  Hävituslennukeid
pidi rohkem tulema, kuid osa neist ei leidnud  vaenlast  merel  üles.  Saksa
laevade ägedas tõkketules viskasid “Swordfishid” oma torpeedod  vette,  kuid
ükski neist ei tabanud. Kõik kuus Inglise torpeedolennuki lasksid  sakslased
alla.
  Londonist 80 kilomeetrit kirde poole  jäävas  Harwichis  baseerus  kuus  I
maailmasõja ajal ehitatud hävitajat. Kell  11.56  said  needki  käsu  merele
minna. Üsna pea tossutasidki  hävitajad  “Cambell”,  “Mackay”,  “Vivacious”,
“Walpole”, “Whitshed” ja “Worcester” kommodoor C. T. M. Pizey juhatusel  ida
suunas – punkti, kus  tüürimeeste  arvestuste  kohaselt  pidid  nad  kohtuma
Saksa laevadega.  Hävitajal  “Walpole”  tuli  mingi  vigastuse  tõttu  baasi
tagasi pöörduma ja teekonda jätkasid viis laeva.
  Samal ajal kui  kommodoor  Pizey  hävitajad  sakslasi  üllatama  rühkisid,
sõitis “Scharnhorst” Ostendest põhja pool kell 14.31  miinile.  Nii  suurele
laevale ei tähendanud üks  miiniplahvatus  veel  midagi  katastroofilist  ja
pärast leki lokaloseerimist jätkas ta poole tunni pärast teekonda.  See  aga
tähendas seda, et kui Briti hävitajate vaatlejad kell 15.43  Saksa  laevu  4
miili pealt silmaga  seletama  hakkasid,  leidsid  nad  ettearvutatud  kohal
suurtest laevadest ainult “Gneisenau” ja  “Prinz  Eugen”  eest.  “Campbell”,
“Vivacious”  ja  “Worcester”  läksid  ründama  lahingulaevu,   “Mackay”   ja
“Whitshed” aga ristlejat. Sakslased  avasid  tõkketule  ja  neili  hävitajat
saatsid oma torpeedod teele 3 kilomeetri pealt  ning  ei  tabanud.  Hävitaja
“Worcester” üritas lähemale sõita,  kuid  sai  tabamuse  280-mm  mürsuga  ja
suutis ainult imekombel baasi  tagasi  jõuda.  Ülejäänud  hävitajad  jõudsid
tagasi vigastumatuina.
  Peaaegu üheaegselt Briti hävitajate torpeedorünnakuga rünnati Saksa  laevu
ka õhust. Kuid väljalennanud 242 pommilennukist leidsid  vastase  üles  vaid
39. Neist 15 tulistasid sakslased alla, aga ka ülejäänud  24  ei  saavutanud
ühtegi pommitabamust.  Ja  kui  nad  oleksidki  saanud  mõne  pommiga  Saksa
suurtele laevadele pihta, ega see  sakslaste  teekonda  oluliselt  ei  oleks
häirinud.  Sest  Inglise  pommilennukeil  olid  seekord   kaasas   tavalised
fugasspommid, mis oleksid lõhkunud vaid laevade  pealisehitisi,  soomustekke
läbimata. Soomus läbistavaid pomme ei olnud mõtet kaasa  võtta,  sest  neile
soomuse purustamiseks vajaliku kiiruse saamiseks  tuleb  neid  pomme  visata
kõrgelt, mis oli aga seekord madala pilvituse tõttu võimatu.
  Peale eelnimetatud 15 allatulistatud pommilennuki kaotasid inglased ka  17
pommitajad kaitsnud hävituslennukit.
  Kella  15.30  ja  17.40  vahel  ründasid  Saksa  laevu  ka  mitmes  grupis
kohalelennanud Briti  merelennuväe  torpeedo-  ja  pommilennukid,  kokku  30
lennumasinat. Ka need rünnakud  lõppesid  tulutult,  ründajad  ise  kaotasid
kaks lennukit.
  Peagi võttis saabuv pimedus Inglismaa rannikust  järjest  enam  eemalduvad
Saksa laevad kaitsva hõlva alla, varjates neid Briti  lennukite  eest.  Kuid
mitte miinide eest. Kell 19.55 sõitis nüüd juba  Hollandi  ranniku  lähistel
liikuv  “Gneisenau”  miinile,  kuid  pärast  lühikest  peatust  jätkas   25-
sõlmilise kiirusega teekonda.
  Kell 21.34 sõitis “Scharnhorst” teist  korda  miinile,  saades  nüüd  juba
tõsisemalt viga. Laev neelas 1000 tonni vett ja ta vasakpoolne  turbiin  jäi
seisma. Kell 22.23 jätkas ta aeglaselt käigul teekonda.
   13.  veebruari  varahommikul  jõudis   “Scharnhorst”   Wilhelmshavenisse,
“Gneisenau” ja “Prinz Eugen” aga Elbe suudmesse. Operatsioon “Zerberus”  oli
lõppenud.
  12. veebruari  ebaedust  raevunud  inglased  vandusid  kättemaksu  ja  see
õnnestuski. Ööl vastu 17. Veebruari  sai  Kielis  dokki  pandud  “Gneisenau”
pihta raske pommiga, mis tabas ta vööriosa. Järgnev tulekahju ja  laskemoona
plahvatus tekitasid “Gneisenaule” rasked purustusi.  Esialgu  üritati  laeva
remontida,  kuid  1943.  Aasta  jaanuaris   loobuti   sellest.   “Gneisenau”
pukseeriti Gotenhafenise, kuhu jäeti seisma. Suurtükid võeti maha  ja  viidi
Atlandi vallile –  kindlustusvööndile  Atlandi  ookeani  ja  Inglise  kanali
rannikul, mis pidi  takistama  Inglise-Ameerika  vägede  sissetungi  Euroopa
mandrile.



                          “Scharnhorsti” hukkumine



1943.  aasta  jõulude   eel   liikus   Norra   merel   ja   Barentsi   merel
vastassuundades kaks konvoid. 20. detsembril  väljus  Inglismalt  konvoi  JW
55B,  mis  sõitis   Murmanskisse,   23.detsembril   aga   läks   Murmanskist
vastassuunas  teele  konvoi  RA  55A  .  Esimesse  kuulus  19  ja  teise  22
transpordilaeva, vahetuks kaitseks  oli  mõlemal  konvoil  kümme  hävitajat,
esimesel konvoil lisaks neile veel kolm traalerit.
  18. detsembril oli Inglismaalt tulema hakkata konvoi  katteks  Murmanskist
väljunud  Inglise  eskaader,  mis  oli  sinna  jõudnud  kaks  päeva  tagasi.
Eskaadrisse kuulusid lahingulaev “Duke of York”, kergeristleja “Jamaica”  ja
neli hävitajat Home Fleet’i ülemjuhataja admiral  Bruce  Fraseri  juhatusel.
23.  detsembril  väljus  mõlema  konvoi  katteks  Murmanskist  veel  teinegi
Inglise eskaader, kuhu kuulusid raskeristleja “Norfolk”  ning  kergeristleja
“Belfast” ja “Sheffield” viitseadmirali R. L. Burnetti juhtimisel.
  Murmanskisse mineva  konvoi  avastati  Saksa  luurelennuk  22.  detsembril
Fääri  saarte  juures.  Järgmise  päeva  hommikust  hakkasid   luurelennukid
konvoid JW 55B pideva valve all hoidma. Saksa õhuluure ei  märganud  aga  ei
läände liikuvat konvoid ega Fraseri ja Burnetti eskaadrit. Arvestades  seda,
käskis admiral Fraser konvoist RA 55A neljal hävitajal minna  üle  konvoisse
JW  55B.  Nõrgendatud  kaitsega  konvoil  RA  55A  käskis  ta  sõita  läände
Karusaarest põhja poolt, 14 hävitajani tugevdatud kaitsega  konvoil  JW  55B
aga esialgu hoida kurssi kirdesse ja mööduda Karusaarest lõuna poolt.
  Esimese jõulupüha, 25. detsembri pealelõunal sai Alta fjordis  asuv  Saksa
laevastikukoondis  suuradmiral  Dönitzilt  käsu  merele   minna   ja   peagi
Karusaare juurde jõudev konvoi JW 55B  uputada.  Kell  19.00  läksidki  Alta
fjordist merele lahingulaev “Scharnhorst”  ja  viis  hävitajat  kontradmiral
Erich Bey üldjuhatamisel.
   Meri  oli  tormine  ja  lisaks  sellele  tuleb  arvestada,  et  järgnevad
sündmused hargnesid 72 põhjalaiusest põhja pool, kus sel ajal oli  polaaröö.
Ainult südapäeval, kui päike oli kümmekond kraadi horisondi  taga,  on  seal
umbes neli tundi videvikku.
  26. detsembril kell 3.39 sai admiral Fraser  Admiraliteedilt  raadioteade,
et  “Scharnhorst”  on  tõenäoliselt  merel.   On   võimalik,   et    Inglise
raadioluure oli kinni  püüdnud  kesköö  paiku  admiral  Bey  saadetud  teate
Dönitzile, et võib-olla tuleb tormi tõttu hävitajad tagasi saata ja  konvoid
rünnata ainult “Scharnhorstiga”.
   Kell  8.40  hommikul  saatis  admiral   Bey   oma   hävitajad   lahkrivis
“Scharnhorsti” ette, et konvoid avastada. Bey  arvas,  et  on  jõudnud  juba
konvoi kursile, ja  “kammis”  edelasuunda,  samal  ajal  aga  möödus  konvoi
paralleelkursil parempoolsest Saksa hävitajast 15 miili kauguselt.
  Samal ajal kui Bey oma hävitajad  laiali  saatis,  avastas  “Scharnhorsti”
Burnetti lipulaev ristleja “Belfasti”  raadiolokaator  18  miili  kauguselt.
Ristlejad sõitsid lähemale ja kui vahemaa oli vähenenud  7  miilini,  laskis
“Belfast” “Scharnhorsti”  pihta  valgustusmürsu.  Kell  9.29  käskis  Fraser
konvoil põhjasuunda pöörduda ja konvoi kaitselaevastikust  neljal  hävitajal
ristlejaile abiks minna.
   “Scharnhorst”  ei  vastanud  ristlejate  suurtükitulele.  Inglise   mürsu
tabamus lõi puruks ta radari ja vöörikahurite kaugusmõõtja ning admiral  Bey
otsustas ristlejatega mitte jantima hakata. Pealegi  oli  Beyl  käsk  suurte
sõjalaevadega lahingut  pidada  ainult  äärmisel  vajadusel.  Arendades  30-
sõlmelist kiirust, jättis ta ristlejad  kaugele  maha,  sest  sellise  kõrge
lainega ei teinud ristlejad mitte üle 24  sõlme.  Sõitnud  esialgu  kagusse,
pöördus “Scharnhorst” peagi põhja, sest  ta  retke  eesmärk  oli  ju  ikkagi
konvoi hävitamine, et läänest tulev varustus idarindele ei  jõuaks.  Ilmselt
oli vahepeal admiral Beyni jõudnud raadioteade, mille kella üheksa ajal  oli
kaldabaasi saatnud Saksa allveelaev U 601 ning kus  teatati  konvoi  JW  55B
asukoht ja kurss.
   Loobunud  “Scharnhorsti”  lootusetust   jälitamist,   pöördusid   Inglise
ristlejad loodesse ja lähenesid konvoile. Kell 10.40  ühinesid  ristlejatega
neile toeks saadetud hävitajad.
  Teadmata, et “Scharnhorst”  on  põhjakursile  keeranud,  sai  konvoi  kell
12.00 käsu võtta  kurss  kagusse  Koola  lahele.  Ristlejad  olid  sel  ajal
konvoist  11  miili  ida  pool.  Viis  minutit  hiljem  avastas   “Belfasti”
raadiolokaator  “Scharnhorsti”  uuesti,  seekord  15  miili  pealt.   Laevad
sõitsid lähenemiskurssidel ja kell 12.21  avasid  ristlejad  6  miili  pealt
tule.  Kaasasoevad  neli  hävitajat  saadeti  torpeedorünnakule,  kuid  kuna
“Scharnhorst” tagasikursile pöördus, ei saanud hävitajad talle  torpeedolasu
kaugusele. Saksa hävitajad olid selleks ajaks tulutu  “kammimise”  lõpetanud
ja  kogunenud  varem  kokkulepitud  paika  umbes  23   idapikkusel   ja   74
põhjalaiusel, mis jäi alanud lahingust 18 miili  lõuna  poole.  Seal  jõudis
nendeni admiral Bey  käsk  otsida  konvoid  lääne  poolt.  Kella  ühe  paiku
möödusid  Saksa  hävitajad  konvoist  umbes  8  miili  lõuna  poolt   midagi
märkamata. Läände  liiguti  kuni  kella  14.18-ni,  mil  hävitajaid  juhatav
merekapten Johannnesson sai admiral Beylt käsu Alta fjordi tagasi sõita.
  Sel ajal aga avas “Scharnhorst” vastutule. Ristleja “Norfolkil”  sai  280-
mm mürsuga pihta ja muutus vanarauaks ahtripoolne peakaliibrisuurtüki  torn,
samuti radarijaam. Vigastusi sai ka “Sheffield”. Kell 12.41  käskis  admiral
Burnett tulistamise lõpetada ja vastast  jälgida  ainult  raadiolokaatoriga.
Polnud  mõtet  oma  ristlejaid  raskete  Saksa  mürskude  alla  saata,  sest
arvestus näitas, et peagi jõuab “Scharnhorsti” kursile lahingulaev “Duke  of
York”.
  Nii olegi. Meremeeste  keeles  süd-ost-osti  liikuv  “Scharnhorst”  jõudis
“Duke of Yorki” radari vaatevälja kell 16.17. Selleks ajaks oli  ilm  uuesti
pime  ja  “Scharnhorstilt”  ei  märganud  oma  peavaenlase  lähenemist.  Kui
lahingulaevade vahemaa oli vähenenud 6 miilile, lasti “Duke of  Yorkilt”  ja
“Belfastilt”  Saksa  lahingulaeva  kohale  valgustusmürsud,  seejärel  avati
Fraseri lipulaevalt ja temaga kaasas olevalt ristlejalt  “Jamaica”  tuli  ka
lahingumürskudega.
  “Scharnhorsti” oli tabatud  ootamatult.  Kulus  mitu  minutit,  kuni  seal
suudeti määrata suunad ja kaugusel Inglise laevadeni ning avada  vastustuli.
Kell 17 avasid tule ka lähemale jõudnud ristlejad  “Norfolk”  ja  “Belfast”.
Ristleja  “Sheffieldil”  oli  vigastada  saanud  üks  sõuvõll  ja  edasisest
lahingust ta osa ei võtnud.  “Scharnhorst”  võttis  kursi  itta  ja  Inglise
laevad hakkasid temast aegpidi maha jääma. Aeg-ajalt  pöördus  “Scharnhorst”
kaguse, et  tulistada  ka  vöörisuurtükkidest.  Mõlemad  Inglise  hävitajate
grupid üritasid minna torpeedorünnakule, kuid ikka veel jätkuvas  tormis  ei
suutnud nad “Scharnhorstile” järele jõuda. Kella 17.40-ks olid ka  ristlejad
niivõrd maha jäänud, et “Scharnhorst” väljus nende  tule  ulatusest.  Jätkus
vaid lahingulaevade suurtükiduell. Kuid  kell  18.20  hakkas  “Scharnhorsti”
kiirus langema. Ta oli saanud tabamuse katlaruumi,  kus  plahvatus  vigastas
aurutorusid  ja  aurulekke  tõttu  turbiinide   pörded   langesid.   Teisest
mürsutabamusest  kiilus  kinni  vöörisuurtükitorn.  Selle  laskemoonakeldris
tekkis tulekahju, mis  kandus  üle  ka  kõrvalasuva  keskmise  suurtükitorni
laskemoonakeldrisse. Laskemoonakeldrid tuli uputada,  pärast  keldreist  vee
väljapumpamist tulistas keskmine torn edasi, vööritorn aga jäigi vakka.
  Kell 18.24 katkestas “Duke  of  York”  tuleandmise,  olles  selleks  ajaks
teinud 52 kogupauka ja  välja  lasknud  520  356-mm  mürsku.  “Scharnhorsti”
katlaruumis  käis  aga  sel  ajal  kibekiire  remonttöö  laeva  peamehaaniku
korvetikapten Köningi juhtimisel. Suur osa  vigastusi  saigi  parandatud  ja
laeva kiirus, mis vahepeal oli langenud, tõusis aegmööda  25  sõlmeni.  Kuid
paistab, et ka admiarl Bey ei uskunud enam oma pääsemisse,  sest  ta  laskis
teele saata Hitlerile määratud radiogrammi: “Võitleme viimse mürsuni!”
  Vaevalt küll admiral Beyl oma tõotust täita õnnestus ja vaevalt ka  Hitler
selle tõotuse täitmist kontrollida sai. Kindel on  aga  see,  et  vahepealne
kiiruse langus võimaldas Inglise hävitajail  “Scharnhorstile”  järele  jõuda
ja  torpeedorünnakule  minna.  Esimestena  tegid  seda  “Duke  of  York”  ja
“Jamaicat” saatvad hävitajad. Nad lähenesid  “Scharnhorstile”  paarikaupa  –
“Savage”  ja  “Saumares”  peaaegu  lahingulaeva  kiiluvees,  “Scorpion”   ja
Norrale kuuluv “Stord” aga paralleelkursil umbes 5 miili lõuna  pool.  Kahte
esimest hävitajat märgati  “Scharnhorstilt”  juba  kaugelt  ja  avati  nende
pihta  tuli  150-mm  keskmise  kaliibriga  suurtükkidest.   “Scorpioni”   ja
“Stordi” aga märgati lahingulaevalt alles siis, kui need  olid  talle  umbes
miili kaugusel otse vööri ette pööranud. Kui  “Scharnhorst”  oleks  jätkanud
endist kurssi, oleks ta oma väikesed vastased võinud  kogu  oma  allesjäänud
tulejõuga puruks lasta, kuid  selle  asemel  pöördus  ta  järsult  paremale,
pöörates kallalekippujate  poole  ahtri.  Mõlemad  hävitajad  saatsidki  oma
torpeedod teele. 16 torpeedost tabas üks katlaruumi kohta  ja  laeva  kiirus
langes 22 sõlmeni.
   “Scharnhorst”  oli  nüüd  pöördunud  edelasse  ja  jäi  pardaga  enne  ta
kiiluvees tulnud “Savage’i” ja “Saumaresi” poole. Kahe miili  pealt  lasksid
need nüüd välja 12 torpeedot, millest 2 –  3  tabas.  “Scharnhorsti”  kiirus
vähenes, samuti vahemaa “Duke of Yorki” ja  “Jamaicaga”.  Kell  19  avasidki
need uuesti tule. Paarkümmend minutit  hiljem  avas  tule  ka  kohalejõudnud
ristleja “Belfast”.
  “Scharnhorst” põle. Järjest uutest tabamustest muutusid ta  pealisehitused
vormituks  rauarusuks.  Kell  19.30-ks  oli  kiirus  langenud   5   sõlmeni.
“Scharnhorsti” pihta lasksid oma torpeedod nüüd  välja  ristlejad  “Belfast”
ja  “Jamaica”,   seejärel   ka   Burnetti   ristlejaid   saatnud   hävitajad
“Musketeer”, “Matchiese”,  “Opportune”  ja  “Virgo”.  Ühtekokku  lasti  koos
eespool  nimetatud  laevadega  “Scharnhorsti”  pihta  välja  72   torpeedot,
millest kaheksa tabasid. Täpseim torpeedokütt oli ristleja “Jamaica”,  mille
kuuest torpeedost tabasid kolm, sundides lahingulaeva kell 19.37 seiskuma.
  See oli lõpp. “Scharnhorst” vajus järjest rohkem paremale kreeni.  Admiral
Bey ja lahingulaeva komandör merekapten Fritz Hinze lasksid end  maha.  Kell
19.45 kostis laevalt tugev plahvatus, ta läks ümber ja uppus.
   Järgneva  tunni  jooksul  kammisid   Inglise   ristlejad   ja   hävitajad
“Scharnhorsti”  hukkumiskohas  merepinda.  Veest  leiti   36   veel   elusat
meremeest  ja  kapten  Hinze  laip.  Lahingulaeval  olnud  2029  mehest  oli
hukkunud 1993.
   Võidukal  Inglise  sõjalaevadel  oli  kütust  otsakorral  ja  nad  läksid
Murmanskisse  tankima.  Sealsed  naftahoidlad  jäid  tühjemaks  ligi   10000
tonnist masuudist.



                               “Tirpitzi” hukk



  1943. aasta sügisel  toimetas  Inglise  allveelaev  Põhja-Norra  rannikule
Alta fjordi lähistele norralasest leitnandi Petterseni. See  noor  mees  oli
värskelt lõpetanud luurekooli Inglismaal ja pidi nüüd pikemaks  ajaks  asuma
Alta fjordi kaldale, et hoida silma peal “Tirpitzil”.
  Pettersen leidiski töökoha ühe kohaliku ehitusfirma büroos. Sageli oi  tal
asja fjordi kaldale ja et see ei  tunduks  kaine  mehe  liigse  uudishimuna,
laskis ta endale tekkida joodiku ja kakleja kuulsuse.  Selles  ähmase  näoga
ringituiajas oli raske kahtlustada  teravapilgulist  luurajat,  kes  hoolega
jälgis “Tirpitzit”.
   Järgnenud  1944.  aasta  talvel  pommistasid  11.   ja   12.   veebruaril
“Tirpitzit” 15 Vene pommilennukit. Lahingulaev sai  vaid  kergeid  vigastusi
ja ta remont lõpetati märtsi keskpaigas. Pärast  katsetusi  sama  kuu  lõpul
oli “Tirpitz”  jälle  lahinguvalmis.  Petterseni  raadiojaamast  lendas  see
teade Inglismaale.
  30. märtsil läks  Scapa  Flow’st  Norra  merele  kaks  Inglise  laevastiku
eskaadrit, mille koosseisus olid lennukikandjad “Victorious”  ja  “Furious”,
4 eskortlennukikandjat, 2 lahingulaeva, 3  raskeristlejat,  1  kergeristleja
ning 5 hävitajat. 2. Aprilli pealelõunal  kohtusid  mõlemad  eskaadrid  Alta
fjordist 250 miili loode pool.
  Leitnant Pettersen oli selleks ajaks muutunud meteoroloogiks,  kes  saatis
iga  kahe  tunni  tagant  inglastele  ilmateateid.  Ilm  oli  Alta   fjordis
lootustandavalt selge ja öö jooksul lähenesid  Inglise  laevad  “Tirpitzile”
120 miili peale.  Täpsemalt  küll  lähenesid  kõik  laevad  peale  “Duke  of
Yorki”. Ülemjuhataja  jälgis  pommitamisoperatsiooni  eemalt,  pannes  selle
vahetu juhatamise oma asetajale admiral Moore’ile.
  3. aprilli varahommikul kell 4.15 hakkasid lennukid õhku tõusma.  Esimeses
laines läks teele 21 ühemootorist  pommitajat  “Barracuda”  hävituslennukite
saatel. Teises laines, mis läks teele kell 5.25, oli samuti 21  “Barracudat”
ja 40  hävituslennukit.  Kümnel  pommitajal  olid  kaasas  725-kilogrammised
soomus läbistavad pommid, mis inglaste  arvestuse  kohaselt  1,1  kilomeetri
kõrguselt visatuna pidid “Tirpitzi” soomustekkidest läbi  lööma.  “Tirpitzi”
ülateki soomuse paksus oli 50 mm, selle all  oli  aga  peasoomustekk,  mille
paksus oli 100 – 120 mm.
  Kell 5.29 hakkasid esimesed pommid langema. Hävituslennukid puistasid  sel
ajal kuulirahega üle “Tirpitzi” õhutõrjesuurtükkide  meeskondi.  Kohe  tehti
laeva kohale ka suitsukate, kuid oli  juba  hilja  –  lahingulaev  sai  kolm
tabamust soomust läbistavate  pommidega  ja  kümmekond  tabamust  väiksemate
pommidega.  Teisest  lennukilainest  oli  tabamusi  vähem  –   üks   soomust
läbistava pommiga ja viis väiksemate pommidega.
  Inglaste kaotused olid kahe rünnaku peale neli lennukit;  sakslased  lasid
alla  kaks  pommitajat  ja  ühe  hävituslennuki,  üks  pommitaja   oli   aga
lennukikandjalt õhku tõusta üritades vette sulpsatanud ja  koos  meeskonnaga
uppunud.
  “Tirpitz” sai seega ligi 20 pommitabamust, neist neli soomust  läbistavate
pommidega. Kuid pommituslenduril ei pidanud kinni oma instruktsioonidest  ja
viskasid  soomust  läbistavad  pommid  alla  200  –  400  meetri  kõrguselt.
Peasoomustekist pommid seetõttu läbi ei löönud, vaid  lõhkesid  selle  peal.
Laeva ülemistes ruumides oli vigastusi palju, seal  algas  tulekahju,  surma
sai 122  meeskonnaliiget.  Pommiplahvatused  raputasid  laevakeret  nii,  et
veealuse osa liitekohtades pudenesid välja sinna pärast  kääbusallveelaevade
rünnakut pandud tsementsegust plommid. Laeva keresse voolas tuhandeid  tonne
vett ja laeva süvis suurenes 2 meetri võrra.  Jälle  oli  paigast  põrutatud
üks   turbiin   ja   osa   katlaid,   üks   peakaliibrisuurtüki   torn   jäi
liikumisvõimetuna seisma.
  “Tirpitzil” tuli uuesti alustada remonti, mis seekord  kestis  kolm  kuud.
Puksiirid vedasid laeva uuele kohale, kus ta pandi  tihedalt  vastu  kallast
ja piirati mere poolt torpeedovõrkudega.
  Juulikuus  sai  “Tirpitz”  lahingukorda,  kuid  17.  Juulil  veidi  pärast
keskööd ründasid teda jälle Inglise lennukikandjailt  startinud  pommitajad.
Põhja-Norras  oli  sel  ajal  polaarpäev,   Saksa   vaatluspostid   teatasid
lähenevaist  lennukeist   ning   lahingulaeva   kohale   pandi   õigeaegselt
suitsukate.  Paksu  tossu  sisse  pommitati  umbropsu  ning   tulu   sellest
pommitamisest ei olnud. Mõni aeg hiljem tehti teinegi pommitamiskatse,  kuid
loodus oli seekord suitsukatte tegemise enda peale võtnud  –  fjordi  kattis
paks ja kõrge udu. (Petersen oli  selleks  ajaks  sissekukumise  vältimiseks
juba sealtkandist lahkunud.)
  Ka seadpuhku oli inglastel merel hulk laevu admiral Moor’i juhatusel  –  3
lennukikandjat, 1 lahingulaev, 4 ristlejat ja 12  hävitajat.  Esialgu  näis,
et seekordne ettevõtmine jooksis täiesti tühja, kuid  päris  nii  ei  olnud.
Lennukikandjate kaitseks väljasaadetud suure tegevusraadiusega  “Liberator”-
ja  “Catalina”-tüüpi   merelennukid   uputasid   17.   Juuli   õhtul   Saksa
allveelaevad U 347 ja U 361.
  18. augutil läks admiral Moore Home Fleet’i laevadega  jälle  Alta  fjordi
poole teele. Seekord oli tal kaasas 3 suurt  ja  2  eskortlennukikandjat,  1
lahingulaev, 3 ristlejat, 14 hävitajat ja mitu fregatti. 22.  Augusti  lõuna
paiku ettevõetud pommitamisel ei saanud  “Tirpitz”  tabamusi,  ründajad  aga
kaotasid kolm lennukit. Sama päeva õhtul vigastas  Saksa  allveelaev  U  354
Moore’i laevastikust eskortlennukikandjat  ja  uputas  fregati  “Bickerton”.
Inglased tegid 23. Augustil “Tirpitzile uue õhurünnaku ja said seekord  kaks
tabamust.  Üks  725  –kg  soomust   läbistav   pomm   kukkus   tõesti   läbi
peasoomusteki, kuid ei plahvatanud. Teine, 225-kg pooleldi soomust  läbistav
pomm kukkus ühe peakaliibrisuurtüki torni katusele,  kuid  ei  saanud  selle
130-mm soomust jagu. Sakslased tulistasid seekord  alla  viis  lennukit.  Ka
29.  Augustil  üritasid  lennukid  “Tirpitzi”  veel  kord  pommitada,   kuid
õigeaegselt pandud suitsukate hoidis seegi kord tabamused ära.
  Inglastele sai selgeks, et lennukikandjail baseeruvad väikesed  pommitajad
oma suhteliselt kergete, alla tonni kaaluvate pommidega ei suuda  nii  suurt
sõjalaeva uputada. Põhja lasta oli aga “Tirpitzit” ilmtingimata vaja  –  see
vabastanuks   Põhja-Atlandil   liikuvad   konvoid    Saksa    pealveelaevade
kallaletungiohust ja võimaldanuks saata seni  “Tirpitzit”  valvavad  Inglise
suured sõjalaevad Idalaevastikku jaapanlaste vastu võitlema.
  Ja nüüd otsustati “Tirpitzit” rünnata neljamootorilise  raskepommitajatega
“Lancaster”. Kuna  need  ei  suudnud  kaks  korda  vajalikku  vahemaad  läbi
lennata, tehti lepe Vene  väejuhatusega,  et  ?otimaalt  startinud  lennukid
maanduvad  pärast  pommitamist  Arhangelski  lähedal.  Selline   operatsioon
algaski 11.septembril, kui teele läks 39  “Lancasterit”.  Kuid  Põhja-Norras
oli halb ilm ja lennukid lendasid otse Venemaale.  15.septembri  koidu  ajal
mindi sealt 28 lennukiga tagasiteele ja puistati oma pommid alla.  “Tirpitz”
sai ühe tabamuse 4,5-tonnise pommiga, kaks  samasugust  pommmi  lõhkesid  ta
lähedal. Laeval said vigastada kütuse- ja õlitankid, nii et  tohutu  õlilaik
valgus mööda fjordi laiali. Laeval tekkis tulekahju  ning  ta  vööriosa  sai
tugeva leki. “Tirpitz” oli jälle teguvõimetu.
  7. oktoobril 1944  läks  Barentsi  mere  kaldal  paiknev  Vene  14.  armee
rünnakule  seals  Saksa  19.  mägiküttide  korpuse  vastu.   12.   oktoobril
vallutati  torpeedokaatreilt  ja  “mereküttidelt”  maandatud  meredessantiga
Soome sadam Liinahamari. 21. oktoobril jõuti läbi  kitsa  Soomemaa  siilu  –
Petsamo – välja Norrasse.
  Alta fjord paiknes neist sündmustest 300 km läänes, kuid ei  olnud  teada,
kui  kaugele  venelased  oma  rünnakuhooga  välja  jõuavad,   ja   “Tirpitz”
otsustati varakult lääne poole viia.  Et  varjata  laeva  liikumisvõimetust,
lavastati   “Tirpitzi”   pukseerimine   lahingulaeva   iseseisva    sõiduna.
Puksiiridena kasutati “Tirpitzi” ees  sõitvaid  valvelaevu,  puksiiritrossid
olid aga tõmmatud vee alt.
  18. oktoobril avastasid Inglise luurelennukid “Tirpitzi” Tromsost 3  miili
lääne pool. Juba 29. oktoobril tegid 38  “Lancasterit”  talle  pommirünnaku,
kuid tiheda madala pilvituse  tõttu  ei  saadud  ühtegi  tabamust.  Rünnakut
kordasid 12. novembril  hea  nähtavuse  juures.  Ja  nüüd  tuli  lõpp.  Juba
esimesest  tabamusest  5,45-tonnise  “Talboy”-nimelise  pommiga  vajus  laev
vasakule 30  kreeni.  Peagi  järgnes  veel  mitu  tabamust  niisama  raskete
pommidega, ahtrisuurtükkide laskemoonakelder  plahvatas  ja  “Tirpitz”  läks
ümber, toetudes  pealisehitusega  põhja.  Kuna  vesi  oli  seal  madal,  jäi
“Tirpitzi” parempoolne põhjaosa üle veepinna. Hukkus 1204  meremeest,  neist
suurem osa laeva siseruumides. Sealt suudeti päästa vaid 82 meest, kes  läbi
laevapõhja lõigatud augu välja ronisid.
  Euroopa suurim sõjalaev oli muutunud vanarauaks.



                                Sissejuhatus



  Tänapäeval on väga populaarne ”Titaaniku” lugu, kuid  maailmaajaloos  olid
ka teised mereõnnetused, mis tõid endaga kaasa inimohvreid.
  See teema on valitud, et uurida mõnede suurlaevade ajalugu.


   Käesolevas  töös  kirjutasin  Saksa  lahingulaevadest,  sest  just  Saksa
lahingulaevad olid kõige võimsamad.


  Lahingulaevad olid II maailmasõja peamine mererelv. Neil oli  kõige  parem
soomuskatte ja ka kõige suurem suurtükkide arv.


“Bismarck” ja “Tirpitz” olid sel ajal maailma  kõige  võimsamad  sõjalaevad.
“Bismarcki” pikkus oli 150 m ja kõrgus 42.5  m,  s.o.  17-korruselise  hoone
kõrgus. Selle laeva suurtükid said  lasta  22  miili  kaugusesse,  vaatamata
sellele on need laevad merepõhjal.



                     Kasutatud kirjandus ja muud allikad



Osvald Nilson  “Merelahing”, Tallinn “Koolibri” 1994;


William Manchester “Kruppi relvad”, Tallinn “Eesti raamat” 1974;

Õun Mati  “Lahingud Atlandil ja polaarmeredel 1939 – 1945”,
Tallinn “Olion” 1995;



  ņņûëęā íā ņāéō ķäāëåíācontact://web54.sd54.k12.il.us/schools/keller/jmikes/eur/bis.php

  ņņûëęā íā ņāéō ķäāëåíācontact://www.airartnw.com/bismarck.php



                                  Sisukord



Sissejuhatus …………………………………………………………………. 4
Saksamaast …………………………………………………………………...5
Inglismaas laevastik………………………………………………………….8
Saksa lahingulaevade ookeaniretked……………………………………..11
”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine……………………………………...14
“Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sõidavad läbi       Inglise
kanali ………………………………………………………………………...23
“Scharnhorsti” hukkumine ………………………………………………..28
“Tirpitzi” hukk……………………………………………………………...33
Kokkuvõte…………………………………………………………………...37
Kasutatud kirjandus ja muud allikad…………………………………….38

Lisad

“Leipzig”, “Deutschland”, “Admiral Scheer”
“Gneisenau”, “Bismarck”
“Tirpitz”, “Prinz Eugen”
“Gneisenau” , “Scharnhorst”
Admiral G. Lütjens
“Bismarck”, admiral J. Tovey, admiral L. Holland
“Hood”, “Rodney”
“Suffolk”, “Norfolk”
“Hoodi” komandör kommodoor R. Kerr
“Prince of Wales”
Läbisõit Inglise kanalist
“Tallboy” pommid



                                  Kokkuvõte


  Töös on püütud seletada mõningate sõjalaevade retked. On näidatud mõned
episoodid II maailmasõjast.
   Mis juhtuks kui ”Bismarckil” õnnestuks tema reid?
  Seda ei tea keegi, me võime ainult oletada.


-----------------------
[pic]