Ęčēķü č ņāīš÷åńņāī Harri Jotilde;gisalu

Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasium



                                  REFERAAT



|Õpetaja:                                       |Koostamine:                 |
|                                               |Anton Vede?in               |
|                                               |10 “A” klass                |



                                   Tallinn


                                    2000
                                 BIOGRAAFIA

      Ta on pärit Läänemaalt, Paadremaa Rüüsmaalt, kus sündis 1922. aasta
augustikuu 24. päeval.

      Rüüsmaa oli vana talu, mida tema isa poolt vanaema vanemad (Müllerid)
asusid pidama ja päriseks ostma juba eelmise sajandi lõpul. Esimesed
mälestused ongi tal sünnikodust: vana õlgkatu elumaja ja samasugune ait
ning karjalaut, kambri otsas suur aed õuna-, ploomi- ja kreegipuudega,
kopliväravas põline kask linnupesadega. Koppel ja karjaaed olid hobuste,
lehmade ja lammaste päralt, toa taga rohetas mudane tiik, mis kevaditi
kubises konnadest, suvel püherdasid seal sead. Tagaõuest voolas läbi kiire
oja, tegi poliste sangleppade all lookeid. Suurvee ajal uputas, suvel aga
oli vett nii vähe, et kalad - lutsud ja haugid - jäid kuivale. Karjamaa oli
kõrge poliste mändide alune, kust korjati korvi- ja tünnitäite viisi marju
ning seeni. Heinal käidi soos, sumbati poolest säärest saadik vees.
Talveõhtutel nokitsesid mehed püsside kallal, rohitsesid neid ja valasid
kuule ning haavleid, et jänese- või rebasejahile minna. Ahjupragudes
laulsid kilgid.

      Esimesest suurest sojast oli tema isa Vladimir koju tulnud
invaliidina. Ta abiellus naabervallast pärit taluteenija Miina Adleriga.
See abielu ei kestnud kaua. Pärast tema venna Antoni sündi 1925. aasta
algul Harri ema haigestus ja suri Tallinna haiglas. Jäi ta vennaga vanaema
Vana-Miina hoole alla. Sellega Rüüsmaa õnnetused ei lõppenud: vanaisa
Kaarli külmetas lubjaahju ehitusel ja kopsuhaigus viis ta enneaegselt
hauda, järgnes vanaema pikaajaline haigus. Töökätest tuli puudus, võlad
ähvardasid talu. Kõik kokku viis selleni, et Rüüsmaa anti Harri isa õe,
s.o. tema tädi Anastasia ja tädimehe Jaak Saali pere pidada ning Harri pere
asusid Tallinna. 1915. aastani olid tema vanavanemad linnas elanudki, siis
aga Rüüsmaale kutsutud, sest talu oli peremehe, vanaema venna surma järel
tühjaks jäänud.

      1929. aasta oli linna ümberasumiseks ebasoodus - kriisi ja tööpuuduse
aeg. Siitpeale lõppes tema muretu väikelapsepoli: mäletas, et ta ei
kohanenud kitsa linnakorteriga, tundsis puudust Rüüsmaa õuest, jõest ja
loomadest. Muule lisaks oli ta esimese linna-aasta järjest haige. Tekkis
mingi umbusk linna suhtes, millest ta polegi päriselt vabanenud.

      1930. aasta sügisel viis vanaema tema Tallinna Veerenni tänava (V)
algkooli esimesse klassi. Tähed olid tal juba maal gooti tähestikuga
aabitsast selgeks õpitud, kuid koolis tuli need uue õpiku järgi ümber
õppida. Kevadeks sai ta siiski lugemise kätte.

1931. aasta suvel abiellus Harri isa teist korda. Kasuema Anette Habo toi
perekonda kaks tütart oma esimesest abielust. Kuigi isa oli kõike kõige
paremini mõelnud, läks suure pere ülalpidamine juhusliku tööga raskeks.
Harri koos vennaga jäi vanaema kasvatada. Vanema töötas maja- ja
kooliteenijana, vahepeal elas kõdus Rüüsmaal. Sai ta koolis käia Tallinnas,
Paadremaal, Taeblas ja Keilas. Õppimine oli aastatega järjest edukamalt ja
tunnistused paremaks läinud. Koolis olid siis moes testid. Õpilasele anti
trükitud küsimustelelt, milles tuli täita lüngad või teha arvutused. Hinde
määras punktide arv. Nad õppisid kõik püüdlikult ja õhinaga, testide
kirjutamisel iga punkti pärast pingutades ja omavahel võisteldes. 1936. a.
kevadel Harri lõpetas Paadremaa Algkooli.

      Tuli juttu sellest, mis temast pidi edasi saama - kas jääb maale
sulaseks või läheb linna mõnd ametit õppima. Tal oli kindel soov edasi
kooli pääseda. Ta tahtis õpetajaks hakata. Kirjutas sellest algkooli
lõpukirjandiski andiski. Seminari peeti siiski liiga kalliks ja Keilas
elanud vanatädi soovitusel sooritas sisseastumiseksamid Tallinna Poeglaste
Kaubandus-Ärindus-Keskkooli Sakala tänavas. Seal oli koos kolm kooli:
kaubanduskool, kommertsgümnaasium ja progümnaasium; direktor ning õpetajad
olid ühised.

      Esialgu ei läinud tal keskkoolis kuigi hästi. Kõige suuremat vaeva
nägis võõrkeelega, mida maa-algkoolides üksvahe üldse ei õpetatud,
linnakoolides aga küll. Oli ta saksa keeles kaasõpilastest maha jäänud ja
vaatamata armutule tuupimisele ikka teistest nõrgem. Alles teisest klassist
alates jõudis pikkamööda järele, kui saksa keelt hakkas andma õpetaja L.
Kivimägi, täpne ja nõudlik nii enese kui ka õpilaste suhtes. Üldiselt talle
koolis meeldis. Õpetati elavalt ja huvitavalt. Tundides vesteldi
poliitikast ja reisimuljeist  teistesse maadesse, Fa?ismi olemusest
Itaalias ja Saksamaal andis jahmatamapaneva kirjelduse ajalooõpetaja ja
hilisem direktor U. Kessler. Oldi nõudlikud, tundides valitses hea
distsipliin, klassikursuse kordamise võimalust ei antud. Rõhku pandi
iseseisva töö harjumuste kujunemisele, said nad palju praktilisi oskusi,
nagu kirjavahetus, dokumentide vormistamine, masinakiri, tugeva aluse saksa
keeles; toimetasime ja trükkisime oma ajakirja "Poiste Hääl". Kooli mainet
õpilaste silmis tõstis tublisti seegi, et paljud nende õpetajad olid ise
käsutatavate õpikute autorid: eesti keel - K. Mihkla, keemia - direktor
O.J. Kiisel, raamatupidamine - J. Tammo, matemaatika - R. Meresmaa, saksa
keel -H. Pezold, füüsika - R. Kuna, vene keel - Aleksejev, joonistamine E.
Kana.

      Kaubanduskooli aastad olid sisukad ja läksid kiiresti. Suved veetis
Paadremaal sünnikodus. Rüüsmaa läks ülesmäge: raadati võsa- ja
lepikualusest uut poldu, vanad puhastati kividest, muretseti masinaid,
talus peeti head piimakarja. Mõistagi polnud see tulnud iseenesest, vaid
suure tööga. Tööd nõuti lasteltki, rääkimata suurest linnakooli poisist.
Ometi polnud see vastumeelt ega raske. Ootas ta alati aega, millal linnast
maale pääses. Rüüsmaal sai ta selgeks mitmesugused maatööd. Talumehe
hoolsus põlluharimisel, maa ja metsa hoidmine, range kokkuhoid ja leiva
kallikspidamine on sellest ajast meeles.

      Kaubanduskoolis, eriti viimases klassis, hakkas Harri mõtlema
edasiõppimisest gümnaasiumis, et hiljem oleks tee lahti ülikooli. Klassis
oli teisigi, kellel sama mõte. Võtsid nad eratunde matemaatikas - kroon
tund -, sest kaubanduskooli ja progümnaasiumi programmid erinesid.
Väljavaateid veel kolmeks aastaks kooli jääda pidas ta siiski väga
nigelaiks. Kevadel tuli tal gümnaasiumi mõte katki jätta - ei näinud
võimalust kulude katmiseks.

      Kaubanduskooli lõpetamise järel oleks saanud tööd pangas, kuid Harri
see ei meelitanud - jällegi vaevas kahjutunne, et ta polnud õppinud
seminaris. Otsustas ta asja omamoodi: ära käia ajateenistuses. Juunikuu
algul olid paberid vormistatud ja komisjonis käidud.

      Algasid 1940. aasta suve pöördelised sündmused. Sõjaväkke ei voetud ja
ta sõitis suveks Rüüsmaale. Pidi ka aru pidama, mida edasi teha. Ootamatult
selgus, et Rüüsmaal ei olda tema edasiõppimise vastu, tädimees koguni
soovitas uuesti kooli minna -tal oli temaga sel teemal varem juttu olnud -
arvas, et küll ta tuleb rahaga välja, ja lubas toetada. Kahte korda ta seda
öelda ei lasknud. Tallinnas käies ta kohtas direktor O.J, Kiiselit, ta
tundis huvi, mida Harria teeb või kavatseb. Kui rääkis soovist
kommertsgümnaasiumi astuda, otsustas asja samas tänavanurgal: paneb nime
kirja.

      1940. aasta sügisel oli taas oma Sakala tänava koolis, aga seekord
Tallinna Poeglaste Kommertsgümnaasiumi ehk "Komme" õpilane. Endisi "Kauba"
poisse istus peale tema klassis veel kolm, ülejäänud olid tulnud teistest
Tallinna progünmaasiumidest ja reaalkoolidest. Elu läks sel sügisel väga
sündmusterikkaks ja kiireks. Uudiseid tuli järjest: esiteks muudeti kooli
nimetus - kommertsgümnaasiumist sai kommertskool; teiseks lühendati
õppeaega kolmelt aastalt kahele; kolnandaks, ja õpilaste üllatuseks, hakati
maksma stipendiumi. Vahepeal oli rahakurssi muudetud ja Rüüsmaalt suvise
töö eest kaasa saadud saja krooniga polekski tal ilma stipendiumita midagi
peale hakata olnud. Õppeaja lühendamine toi kaasa tunniplaani tunduva
paisumise, kuid "Kauba" poiste elu oli kergem, sest eriained olid tuttavad,
masinakirjatundidest vabastati, sai koguni tasulist masinakirjatööd.

      Ühel vahetunnil tõmbas kaubanduskooliaegne klassijuhataja E. Kana
Harri kitlinööbist kinni võttes enda juurde ja ütles, et tahab nõu anda.
Oli väärt nõu: teha jõulust üleminekueksamid teise klassi ja kool kevadel
lõpetada, lubas avaldust õppenõukogus toetada. Selleks tuli iseseisvalt ära
õppida l. klassi teise ja 2. klassi esimese poolaasta üldained.

      Nii läkski. Aega oli küll napilt, aga koos pinginaabriga tegid nad
eksamid ära ja uuest aastast kolisime teise klassi. Kevadel Harri lõpetas
kooli. Sel ajal ei osanud arvata, kui oluline dokument on kommertskooli
lõputunnistus — see võrdub keskkooli lõputunnistusega, kaubanduskooli oma
aga mitte. Harri jaoks kõige olulisem seoses teise klassi üleminekuga
selgus märtsis, kui lõppklassides loeti ette Eesti NSV Hariduse
Rahvakomissariaadi ringkiri, milles kutsuti noori toole rahvakooli
õpetajatena ja osa võtma vastavatest kursustest. Teisiti öeldes; pakuti
õpetajaametit, seda, millest oli ta mõelnud juba algkoolist peale, aga
kaubondus- ja kommertskooliaastatega sellest aina kaugenenud. Viis ta
sedamaid avalduse direktori lauale. Kogu kooli peale oli see ainus. Vastus
tuli rutem, kui oodata võis -Harri arvati rahvakooli õpetaja kandidaadiks,
saadeti ka tööjuhendid algkooli õppeprogrammide ja õpikute läbitöötamiseks
ning kutse katsetele. Katsed toimusid juuni algul, kursused pidid algama
23. juunil. Oli ta ainus meeshing ja vististi ka kõige noorem üle saja
õpetajakandidaadi hulgas. Katsed sooritatud ja kool lõpetatud, sõitis Harri
Kuusmaale, ise pisut kahetsedes, et juba enne jaanipäeva, mida kodukülas
peeti alati armsa pidulikkusega, peab tagasi Tallinnas olema.

      Algas Suur Isamaasõda. Kursused ei toimunud. Jäin Paadremaale, tuli
Saksa okupatsiooni aeg.

      Paadremaa Algkooli juhatajal oli tema õpetajakutseks valmistumine
teada ja tema ettepanekul suunas Läänemaa koolivalitsus Harri Martina
Algkooli tööle. Oli ta õpetajaks Martnas, Rõudes ja Lihulas, seejärel
teenis kaks aastat tööpataljonis. Pärast demobiliseerimist 1946, aasta
novembris töötas jälle õpetajana Läänemaal, seekord Saulepis.

      1947. aasta l. septembrist tuli Märjamaa Keskkooli. Märjamaale ta oleb
jäänudki. Töötas ta Ants Lauteri nimelises Märjamaa Keskkoolis kolmkümmend
üks aastat, nendest kakskümmend kuus õppealajuhatajana. Töö kõrval lõpetas
1950. aastal Tallinna õpetajate Instituudi ja 1955. aastal Herzeni-nimelise
Pedagoogilise Instituudi Leningradis, omandades keskkooli bioloogia- ja
keemiaopetaja kutse.

      1957. aastal Harri abiellus õpetaja Elsa Milliga. Nende peres on tütar
Miina, kes õpib Tallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikapedagoogikat.

      Sõjajärgset kooli iseloomustasid õpilaste ja õpetajate ühiskondlik
aktiivsus ning väsimatu töörügamine. Toimusid õpilaste kunstilise
isetegevuse olümpiaadid. 1948. aasta kevadiseks ülevaatuseks Harri kirjutas
näidendi "Täismehed", millega jõudsid "Estonia" lavale. Kriitika nimetas
näidendit sisult trafaretseks, kuid elavalt kirjutatuks ja hästi mängituks,
nii et saal elas kaasa. Repertuaaripuudusest aetuna kirjutas näidendeid
veelgi. Palju kaugemale oma kooli lavast need siiski ei jõudnud, olid
ülesehituselt liiga lõdvad ja igavad.

      Ühel päeval, mäletas ta seda hästi, tuli kooli õpetajatetuppa tuttav,
muheda olekuga noormees, üks nendest, kellega koos olid Sakala tänavas oma
koolide "Poiste Häält" trükkinud –



Holger Pukk. Holger töötas siis "Sädeme" toimetuses. Siitpeale algas Harri
koostöö "Sädeme", hiljem "Pioneeri" toimetusega, sest teine kooli- ja
klassivend "Kommest" - Manivald Kesamaa -oli seal ametis. Kirjutas ta
"Sädemele", "Pioneerile" ja "Tähekesele", kujunes tutvus ning koostöö
toimetuste töötajate, kirjanike Holger Puki, Jaan Rummo, Heljo Männi, Heino
Väli, Jaan Bannapi, Olivia Saare, Maimu Linnamäe ja teistega. Sai Harri
ohutust oma raamatute kokkupanemiseks.

      Lapsepõlvekodu, õpitud eriala, töö koolis, samuti Lääne-Eesti eluolu,
ranniku, laidude ja saarte loodus on mõjutanud tema kirjutamise ainevalda.

      Tema raamatute esitrükkide toimetaja "Eesti Raamatu" lastekirjanduse
toimetuses on olnud Helle Michelson. Peab Harri seda tööd autori jaoks
oluliseks, ja selles mõttes on tal onne olnud,

Koolitöö kõrvalt on raske leida aega kirjutamiseks. Tuli valida, kumma
juurde jääda. Otsustas kirjutamise kasuks - 1978. a. jätis õpetajatöö ja
lahkusin koolist.


-----------------------
[pic]

[pic]


-----------------------
5